8.12.2007 arhiiv

Veel üks vana lugu

08.12.2007

Kevadel 1994 oli Kakk ametis oma magistritöö lõpetamisega. Poole kõrvaga jäi aga aega ka va paljukirutud Öirolaulu vaadata. Iirlased olid just kaks aastat järjest võitnud (loe: pidanud järgmise võistluse korraldama) ning ilmselt oli Radio Telefís Éireann omajagu pankrotilõhna tundmas – igatahes otsustati vist minna kindla peale ja saata riiki esindama täiesti ebasobiv lugu.

See oli aeg, mil Eurovisiooni võistlustel kasutati veel suurt orkestrit ning iga maa dirigent oli võrdväärne esineja lauljate-pillimeestega (Eestist vist jõudis isand Leinatamm selle ameti ära proovida). Samas oli juba peale hakanud… kuidas nüüd viisakamalt öeldagi… tänaseks valitsev segasevõitu soolise identiteediga ning välise glamuuri peale orienteeruv palagan, kus laulu enda omadused on kolmandajärgulise tähtsusega. Ja siis lendavad peale kaks hallinevat vana kooli härrasmeest, kes mängivad ise pille ning laulavad oma noorusaegadest. Totaalselt out of context.

Tulemus: [L] Paul Harrington ja Charlie McGettigan panid kogu show täiega kinni. Konkurentsitult. Ja ausalt öeldes täiesti õigustatult. Fantastiliselt ilus laul nii sõnade kui meloodia poolest (sellel laulul on muide Eestis olemas hingesugulane: Ifi “Kuuskümmend viis”) ja iirlaslikult emotsionaalne ja musikaalne esitus.