… oli sel aastal päris vinge. Saate formaadi kallal võib ehk nuriseda (ballasti oli liiga palju), aga hindajad olid lahedad ja mis peamine – lauljad olid tasemel. Kõik finaalvooru jõudnud võiksid vabalt muusika kui põhitegevuse peale mõelda. Tänane finaal oli naljaga pooleks öelduna “Jon Bon Jovi vs Ronan Keating vs Kate Bush (väikese täiendusega Debbie Harrylt ja Cyndi Lauperilt)”. Sellisena muidugi üsna tänamatu võrdlus… Ja kui veel vinti juurde keerata, siis hindajate peameheks olnud ja finaali kohustusliku laulu kirjutanud Elmar Liitmaa võiks ju olla Eesti Elton John – no mitte just et talle mehed meeldiksid :P, aga ka tema on maha saanud terve rea suurepäraste pop-rocklugudega. Finaalis kõlanud “Wanting So Many Things” on ilmekaks näiteks.
Endale meeldis ehk enim Mihkli esitatud rokiliin, ent paraku vedas teda finaali otsesaates hääl alt. The Callingi “Our Lives” lõpuloona oli julge valik (arvestades laulja omapärast häält) ja perfektne showstopper, kuid kahjuks jäi esitus konarlikuks. Ent ka sellest sellist saab kindlasti veel kuulda.
Kui Iiris tuli viimases voorus lagedale “Samsoniga”, olin suht kindel, et tegu on võitjaga. Arvata, et isegi Kate Bush polnud 16-aastasena niivõrd küps esitaja ja niivõrd omapärane (tahaks Iirise esituses kuulda üht Kate Bushi kuulsaimat lugu [L] Wuthering Heights”…). Ent Marguse Alenderi-töötlus oli samuti väga hea ning rahvale meeldis see rohkem. Üldiselt aga võib tulemusega rahule jääda.
Huvitava võrdluse võib teha Superstaari-saatega – ka sealt tuli rida häid lauljaid, kuid KT finalistid tunduvad isiksustena huvitavamad. Ehkki ka Superstaari-Birgit on suurepärane laulja (hiljuti mitu korda telekast lastud jõulukontsert Kaarli kirikus oli tõsiselt hea), olid tänased finalistid vahest põnevamad inimesed. Mis veel saates väga meeldis, oli see, et finalistidel jagus üksteise kohta vaid häid sõnu ning need ei mõjunud tühjade sõnakõlksudena.
Igatahes kui Eestis edaspidigi sellisel määral häid lauljaid juurde tuleb, pole siinmail hea muusika kadumist küll karta. 🙂