Tõbine

Kannatusnädal kiskus siinmail kah kannatuseks kätte. Esmaspäeva õhtul juba oli imelik olemine, teisipäeva hommikul oli kurk valus ja nina tatine – aga nagu kiuste oli samal päeval [L] HEVI kaugõppe eksam. Sai see kuidagi ühele poole, aga koju tulles oli üsna selge tõbi kallal. Järgmise päeva seminaritööde kaitsmine jäi ära, samuti neljapäevale plaanitud E-Ülikooli koolitus – selle asemele arenes räme angiin. Palavik ronis tublisti üle 38 kraadi.

Nagu kiuste ei saanud ka perearsti absoluutselt telefoni otsa. Kodust leidus küllalt terve pakk antibiootikume, aga neid umbropsu ei võta. Vaat milleks jutukas käimine hea on: vana jutukasõber Jõmmu (nüüd tuntud kui dr. Palts) toru otsa ja pärima, et kas sihuke rohi klapib. Lase käia, kolm korda päevas, oli vastus. Tänud! 🙂

Öö vastu neljapäeva läks asi ikka üsna hulluks, kurk ei tahtnud enam üldse midagi läbi lasta (isegi vedelat mitte). Siis hakkas aga rohi mõjuma ja sealt hakkas pidevalt tulema igasugust huvitavat värki. Täpselt ei kirjelda, äkki mõni lugeja tahab lähiajal süüa.

Eilsest hakkas asi taanduma, täna enam palavikku pole ja kurk tundub ka vähehaaval paranevat. Terveks saamiseni aga läheb ilmselt veel mitu head päeva. Kahju, et nendel pühadel kirikusse ei saa – eriti tänaõhtune traditsiooniline kesköömissa on tore asi. Aga loodetavasti pole see viimane kord. 🙂