Üksvahe sai siin kirjutatud sellest, et vabariigi aastapäev tekitas vaid kurva õlakehituse. Nüüd oli juhtfiguur vahetunud, tunne oli aga sama. Sest jutt oli ju sama – täditsev-manitsev multikultimull.
Ühelt poolt on hea meel näha, et mu kooliõde on elus kaugele jõudnud. Teiselt poolt tuleb paraku tõdeda, et ta ei ole minu president.
Eelmine kord aitas masendavat muljet leevendada Ivo Linna. Seekord oli natuke abi ansamblist “Ott & Vanad Torisejad”, kes “Rahu” meeldejäävaks laulsid.
sitta kah!
Täpselt sama mõte mul – ta ei ole minu president.