Teadus ja konkurents

Sattusin poest tulles kuulama autoraadiost saadet, kus räägiti Eesti teaduse rahastamise uutest põhimõtetest. Esinejad väitsid, et edaspidi on üheks sihiks konkurentsivõime tõstmine nii riigisiseselt kui -väliselt ja et see on väga hea asi. Konkurentsivõime tõstmiseks aga tulevat karmistada konkurentsi.

Tõsi, mokaotsast mainiti ka, et “tulemuseks on pingete märgatav kasv teadlaste seas”. Pehmelt öeldud, aga olgu peale. Ent pingeid on ühiskonnas mujalgi.  Mis siis tolle konkurentsiga valesti on?

Esiteks muidugi otsene “rottide võidujooks”, mida on Eestis niigi palju. Kui raha jätkub kolmest vaid ühele, siis tahab seda igaüks (kuna mittesaamine võib tähendada töökoha kaotamist). Koostööd ja sünergiat (mis on tegeliku, sisulise teadustöö olulisimaid komponente) asendab toosama konkurents, ühiskond tervikuna jääb aga selgelt kaotajaks (kuna Martin TÜ-st, Paul TTÜ-st ja Jüri TLÜ-st tegelevad viljaka koostöö asemel üksteise kottimisega konkurentsi nimel).

Kui kõik mängitakse vaid konkurentsile, siis ei ole kohalikel tegelastel erilist lootust. Euroraha abil (millega saab välismaa teadlasele tema kodupaigaga võrdväärset palka maksta) tuuakse siia pigem väljast tööjõudu, kuna see aitab lühemas perspektiivis asutusel konkurentsivõimelisem (jälle!) paista – “meil on 38% külalisteadlased!”.  Euroraha on aga üsna lühike ning reeglina läheb kõrgepalgaline külaline peale selle lõppemist valimisperioodi lõpus koju tagasi – kohalik palk teda ei motiveeri. Ent see tähendab, et teadusprojektide pikkus on sisuliselt piiratud tollesama valimisperioodiga (või riskitakse arvestatava pidurdusega “poolel teel hobuseid vahetades”). Ja on tõenäoline, et vahepeal on Martin, Paul ja Jüri käega löönud (ja läinud Ameerikasse või siis mõnda kohalikku suurärisse) ning uut vedajat polegi naljalt võtta.

Ja muidugi on selline kontrollimatu konkurents vesi kõikvõimaliku potjomkinluse veskile. Ikka seesama “siisikeste” ja “üksühtede” kultus ning “kümme autorit, viis lugejat (maailmas kokku)” -artiklite vorpimine tegeliku, ent pikaajalist tööd nõudva teaduse asemel. Kui siia juurde lisada veel ka ausaid teadlasi üha enam igal sammul tülitav libakonverentside ja -ajakirjade (kus võib avaldada mida iganes, kui osalustasu makstud) hulk, siis on aina lihtsam nii kogemata mõne ersatsi otsa takerduda kui ka, hullem veel, hakatagi küüniliselt ersatsi tootma. JOKK…

Ning viimaks – kõige selle all kannatab väga oluliselt akadeemilise maailma teine põhitegevus ehk õpetamine. Kui professori  (NB! Mitte juhtivteaduri, kes on võrreldava tasemega, ent teadusele orienteeritud) ametikohale kandideerimisel on A ja O needsamad “üksühed” ning juhendamise/õpetamise oskus on kolmandajärguline, siis ei ole ime, et meil kõrgkoolides mustanahalisest Euroopa usupuhastajast Martin Lutherist kirjutatakse…

Ootaks huviga, milline maailma riik ütleb esimesena, et “kunn on puha paljas” ning publish or perish -süsteemi prügikasti viskab.

Kommenteerimine on suletud.