Juhtusin Delfisse vaatama ja ennäe, kohe esiotsas [L] sihuke pärl.
Nn. autorikaitsjatel peab ikka tõeliselt jahedaks olema võtnud, kui nad niimoodi hüsteeritsema ja täiesti ebapädevat juttu ajama hakkavad. Nagu üks kommentaator ka manib, võiks selle kirjutise eest soovi korral asja kohtusse anda ja laimu eest raha välja nõuda.
Mage, väga mage.
Inimene, kes “enjoys reading a lot” (kiire Google otsing) peaks ometi aru saama, et visuaalselt nähtaval trükikirjal on mitu tähendust ja et maailm ei ole ainult must-valge.
Soovimata loo autorit leimata (näha oli, et inimene on mõne oma blogipostitustega ikka vaeva ka näinud) tekib mul tahtmatult küsimus, et kas see oli tellimuslugu? Sel juhul ikka odavalt müüb ennast. Netis võivad sellised “CV-sissekanded” pikaks ajaks elu rikkuma jääda.
Tjah, jätab tellimuse mulje küll. Aga asi on nii jabur, et tekitab küsimuse: äkki kutt ise arvab hoopis teisiti ja kirjutas tellitud loo teadlikult 3x üle võlli…?
😀 Siis kaevas küll tellija omale suure augu..