Kaku ema plaanib kevadel Jaapanisse sõita ja ostis endale Olaf-Mihkel Klaasseni raamatu “Jaapan läbi aegade” (Argo kirjastus, 2008). Sai see siis vanemate juures külas olles ette võetud. Eesti keeles on seni ilmunud vene keelest tõlgitud “Jaapanlased”, mis hoolimata punasest eessõnast on muidu üsna asjalik (üksikute küsitavustega). Nüüd oli huvitav võrrelda.
Autor ütleb eessõnas ausalt ära, et on ajaloolane ja jurist ning ei pretendeeri kultuuri spetsiifilisemate tahkude osas asjatundja tiitlile. See vabandab paljutki, kuid ikkagi oleks võõramate teemade puhul olnud kasuks mõne selle valdkonna asjatundja poole pöörduda (poleks üldse häbiasi nii suure teema puhul). Praegu julgeb siinkirjutaja väita, et raamatus on üksjagu vigu.
Jäägu jaapani kultuuri teised tahud pädevamate inimeste hinnata, kuid vähemalt võitluskunste (mis Jaapanis tuleb kahtlemata üheks kultuuri osaks lugeda) käsitlev peatükk jätab küll kõvasti soovida. Esmalt juba peatüki pealkiri – ükski jaapani budoaladega tõsisemalt tuttav inimene ei paneks selleteemalise peatüki nimeks “Spordi ajaloost Jaapanis” (peatüki viiest leheküljest räägib spordist selle õiges mõttes ainult viimane – neli esimest on pühendatud võitluskunstidele). Isegi meile tänu Baruto tegemistele lähedasemaks saanud sumo ei ole Jaapanis tavamõttes sport, seda loetakse tema iidsele päritolule vaatamata nn uute võitluskunstide (gendai budo) alla. Mõned konkreetsemad märkused:
* lk 182 “Enamik kõrgema astme sumokaid on siiski jaapanlased” – kui päris tippu vaadata, siis ei ole see täna enam tõsi. Sumo hetke esikuuiku moodustavad kaks mongolit, kaks jaapanlast, bulgaarlane ja eestlane, seis oli üsna sama ka raamatu kirjutamise ajal (Baruto tipputõus jääb tõesti hilisemasse aega).
* lk 182 kasutatud sõnakuju “juudo” ei ole eesti keeles kuigi levinud, pigem kasutatakse inglise-saksa “judot” või vana venepärast hääldusjärgset “džuudot”. Jaapani keeles on mõlemad silbid pikad.
* lk 182 “(Ju-jutsu) Võitlusvõtteid oli kolm – heitmine (nage-waza), haare (katame-waza) ja eluliste punktide ründamine (atemi-waza)”. Pehmelt öeldes ebatäpne. Tegu on mitte võtete, vaid võtete kategooriate/klassidega, mida pealegi on jujutsus rohkem (näiteks shime-waza ehk kägistustehnikad). Ka on väga kaheldav väide selle kunsti Aasiast sissetoomise kohta (ehk on karatega segi aetud?).
* lk 183 “Karate on mõeldud enesekaitseks ning sai laia leviku osaliseks jaapani lihtrahva seas, kellel oli keelatud kanda relvi.” Täpsem oleks siiski rääkida Okinawast ja sealsest okinawa-te’st. Ka relvakandmiskeelu mainimine on eeskätt asjakohane Okinawa kontekstis (mis oli vanasti omaette riik ning ka peale jaapanlaste sissetungi pigem protektoraádi rollis).
* lk183 “Võitlusvõtetena kasutatakse kätelsammu (uchi), torkeid (tõukeid) (tsuki) ja jalalööke (keri).” See lause on paraku nonsenss. Jalalöökide osa on õige, “tsuki” tähendab aga karates rusika- ja “uchi” muid lööke (küünarnuki, käeserva, peopäka, põlve vmm kehaosaga). Kust see “kätelsamm” pärit on, ei oska tõesti öelda.
* lk 183 “Selles võitluskunstis (karates) tehakse vahet ründe- ja kaitsetaktika vahel.” Lause mõte on üsna arusaamatu – ründe- ja kaitsetehnikad ning vastavad taktikad on kõigis maailma võitluskunstides, siin karated ekstra välja tuua ei saa.
* lk 184 – Kyudo ei ole kindlasti mitte vibusport meie mõistes, vaid samuti gendai budo ala. Pigem on paljudes koolkondades tegu füüsilist aspekti kasutava zen’i vormiga (üks nool, üks elu) kui spordiga (ehkki teatud juhtudel ka võisteldakse).
* lk 184 “Sel (aikidol) puudub ofensiivne tehnika.” Laialt levinud eksiarvamus, mis kehtib üksikute “kohitsetud” aikido vormide juures (paralleeli võiks tuua tai chi’st “hiina võimlemise” tegemisega). Eespool mainitud atemi-waza ehk löögid tundlikesse kehaosadesse on aikidos täiesti olemas.
* lk 184 Aikido eelkäijaks ei ole kendo (mille tõlge “vehklemiskunst” on siin suhteliselt asjakohane), vaid kenjutsu ehk mõõgakunst. Kendo on sportlik uus võitluskunst (gendai budo), kenjutsu enamik koolkondi on aga pärit mõõga reaalse kasutuse aegadest ning nad kuuluvad koryu ehk vanade võitluskunstide hulka. Näib, et kirjutaja ajab need kaks ala omavahel segamini. Ka oleks siin võinud mainida veel üht jaapani mõõgakunsti, iaidot või iaijutsut.
Kõike eelnevat oleks saanud vältida, kui oleks pöördutud Igor Neemre, Alar Põllu, Priit Dello, Rein Paluoja, Ville Jehe, Rein Ausmehe või mõne teise Eesti võitluskunstiõpetaja poole. Lisaks siin mainitud võitluskunstialastele möödalaskmistele jäi raamatust veel silma üht-teist, mida ajaloolane võiks natuke täpsemalt teada:
* lk 74 on juttu seppukust. Mainitakse, et sõna “harakiri” Jaapanis ei kasutata, kuid ometi lastakse sama sõnaga edasi. Kirjelduses esinev lause “Tapmise lõpetas tavaliselt mõni enesetapja sõber, lõigates näiteks surmamineja kõri läbi.” näitab paraku nii asjatundmatust kui ka arusaamise puudumist seppuku olemusest. Lamba moodi kõri läbilõikamine oleks igale samuraile olnud suureks häbiks – sekundant (kaishakunin – kes võis olla sõber, kuid ka vaenlane, kes soovis avaldada oma lugupidamist; üks sellise olukorra päris hea kirjeldus esineb tuntud romaanis “Shogun”) pidi lööma seppuku sooritajal peale lõigete tegemist pea maha, kuid nii, et see ei lennanud jalgpallina eemale, vaid jäi rippuma väikese nahariba külge. See eeldas ülihead mõõgakäsitsust ning vanadest kenjutsu ja iaijutsu koolkondadest võib leida selleteemalisi harjutusi ehk katasid.
* lk 230 räägitakse II maailmasõja Malaka merelahingust 1941. aastal. “Samal päeval õnnestus Jaapani kamikazedel uputada lendurite elu hinnaga kaks Inglise moodsat lahingulaeva Repulse ja Prince of Wales.” Kamikazede roll on väga vaieldav (õhurünnak toimus küll, aga torpeedode ja pommidega), Repulse oli ehitatud aastal 1916, teinud kaasa juba I maailmasõjas ning seega 1941. aastal mitte just enam moodne alus (tõsi, Prince of Wales oli aga tõepoolest aastast 1936 ja sellisena üsna uus laev). Sõja alguses edukad olles ei olnud jaapanlastel mingit mõtet ohverdada hulka väljaõppinud lendureid ja häid lennukeid (mis sel ajal ületasid omadustelt tublisti liitlaste omi) isegi mitte niivõrd suure sihtmärgi ründamisel.
* lk 231 on juttu sõja lõpufaasist. “Massiliselt rakendati kamikazesid (nn jumalikku tuult) – enesetapulennukeid, allveelaevu ja ujujaid.” Massilisusest siin rääkida ei saa (tahtmist ja vaimu oli, enamasti vedas aga alt tehnika, kuna sõda oli juba praktiliselt kaotatud ja ressursinappus andis tunda), samuti käis termin “kamikaze” üksnes lennukite kohta. Inimjuhitav torpeedo oli kaiten, samalaadne miniallveelaev kairyu, pommiga sukelduja (tuuker) aga fukuryu. Kolme viimast tegelikkuses praktiliselt ei kasutatud. Väikese kõrvalmärkusena: oma samalaadne kava (Selbstopfer) oli olemas ka sakslastel (kavaks see põhiliselt aga jäigi).
…
Siin puudutasin vaid neid teemasid, millega ise natuke enam kursis olen. Kunsti, kirjanduse ja hariduse asjatundjatel oleks ehk oma märkusi, mida mina teha ei osanud.
Kokkuvõttes võiks öelda – raamat on kiiduväärne üritus Jaapani paljusid tahke kokku tuua, kuid jaapani kultuur on niivõrd sügav ja mitmetahuline nähtus, et sellist tööd oleks pidanud tegema märksa rohkem inimesi. Praegu on natuke liiga suur tükk ette võetud. Samasugune raamat eri valdkondade asjatundjate koostööna oleks aga tõeline väärtus.
Olles selle artikli läbi lugenud, pean ma tunnistama, et sa kokkuvõttes oled jaapanlikult viisakas….
Njah… Üritus iseenesest oli ju hea, nii suur raamat kokku kirjutada on jupp tööd. Aga ju ei olnud allikad kõige paremad. Enamiku siintoodud vigu oleks saanud vältida isegi vastavaid Wikipedia artikleid läbi lugedes, muudest allikatest rääkimata.
Natuke tuleb meelde see naljakas onu, kes omal ajal Saaremaa I budolaagriga koos Kuressaares toimunud budodemo rahvale kommenteeris ja kobujutsu osas tähtsa näoga bambuskeppidest rääkis… 🙂
Parandage mind, kui ma eksima peaksin (nagu ütles Ökul), aga kas mul pole õigus kui ma väidan, et “kamikaze” oli ameeriklaste termin surmalendurite kohta. Jaapanlased sõja ajal ise seda terminit ei kasutanud. Nemad ütlesid lihtsalt “eriväed” tokubetsu kōgeki tai. Hiljem “re-imporditi” see ka Jaapanisse. Lisaks oli igal relvatüübil veel oma “hellitusnimi” nagu Tsurugi või Sihinyo.
Offf: “Erivägedega” olen nõus, aga “kamikaze” oli siiski minuteada jaapanlaste endi poeetiline propagandatermin – esimest kasutati sõjaväe siseselt, teist rahva jaoks. Tsurugi oli ametlikult Nakajima Ki-115 ehk spetsiaalselt kamikazelendudeks ehitatud lennuk, Shinyo samalaadne mootorpaat.
Ameeriklaste rolli ei usu. Nende koodnimed jaapani sõjatehnikale olid lihtsad ja lühikesed (“Betty”,”Helen”). Pragmaatiline jänki ei oleks kunagi midagi nii poeetilist nagu “jumalik tuul” pannud – pealegi see sõna ise viitab orkaanile, mis omal ajal peksis segi Jaapanisse suundunud mongolite laevastiku ja üsna tõenäoliselt päästis nad invasioonist. USA kutid pigem püüdsid sellist asja lühisesse lasta – näiteks veel üks surmaminekurelv, inimjuhitav tiibrakett Ohka (“kirsiõis”) sai jänkidelt väga ebasoliidse nime “Baka” (loll).
Tegelikult võinuks veel õiendada ka nonde inglise laevade osas. Need ei olnud lahingulaevad (battleship), vaid lahinguristlejad (battlecruiser) – laevatüüp, mis oli täisverelisest lahingulaevast väiksem ja kiirem, kandis võrdväärset relvastust (suurtükkide peakaliibri mõttes) ja oli samas märksa kehvemini soomustatud (kiirus ja ründevõime kaitsevõime arvel). Päris lahingulaevad oleksid natuke paremini vastu pidanud. Siiski peetakse nende laevade uputamist selgeks märgiks, et sealtmaalt enam suuri laevu ilma õhuruumi turvamata välja ei saadetud.
Aga see oleks natuke liiga tähenärimiseks läinud.
Tähendab, kui inimene on ajaloolane, siis ma arvan, et ta võiks siiski sõjandustermineid ja Teise maailmasõjasse puutuvaid fakte tunda – vähemalt nii palju, et mitte-ajaloolasel ei hakkaks kelluke peas helisema. Ütleme, et ta ei suuda adekvaatselt hinnata võitluskunstialaseid allikaid, aga sõjandus- ja ajalooallikaid ju peaks suutma?
Lisaks: kui tegemist on inimesega, kelle peamine uurimisvaldkond on olnud idamaade ajalugu, siis teeb selline pealiskaudsus mind kurvaks (ka võitluskunstide osas). Teisest küljest, kaheksakümneaastasele inimesele ei ole ilus kallale karata… Aga kus toimetajad olid?
Oudekki: autori auväärne vanus oligi jaapanliku viisakuse üks põhjusi. Noorema inimese kohta oleks vist pahasti öelnud.
Aga “kus toimetajad olid?” on täiesti põhjendatud küsimus.
Nojah, karta on, et sellest mis “tegelikult” oli, ei saa me kuigi palju teada. Kui mujal tegeleti sõjaajaloo säilitamisega, siis Jaapanlased matsid rahvusliku häbi sügavale maha. Niipalju on tänapäevaks siiski selge, et need tsiviilelanike kaigaste ja granaatidega enesetapurünnakud ja massilised enesetapud ei olnud sugugi nii “vabatahtlikud” nagu neid üritati näidata vaid ikkagi kõrgema sõjaväejuhtkonna teadlik taktika, et sundida ameeriklasi auväärsetel tingimustel rahupakkumist vastu võtma. Ameeriklased hindasid valesti Impeeriumi ja Impeerium hindas valesti ameeriklasi. Tulemuseks oli pikk ja võigas ja verine Vaikse Ookeani sõjateater.
Siiski tuleb Jaapanlastele au anda. Sellist korda ja sellist eneseohverdamist siiski muude rahvaste seas ei näe.
Olaf-Mihkel andis ainet Jaapani kultuuriloost ajaloolastele viimati umbes nii aastal 2003, võtsin seda ise. Tegemist on juba 10 aastat 70+ (välimuselt pigem 80+) aeglaselt ja kepiga ringi liikuva härraga, kes elab Tartus Raamatukogu kõrval, on tõeline professionaal, kuid kelle elupäevade paremik jäi pigem seitsmekümnendatesse jaksu poolest. Interneti ta kindlasti ei kasuta ja me ei saa talle seda pahaks panna, on ju isegi hea, et nii vanas eas ta midagi täitsa loetavat ja asjalikku on suutnud oma materjalidest veel kokku panna. Kunagise tema kolleegi 5 aasta tagusel väitel oli O-M juba 20 aastat tagasi jaksult põduralt ringi liikunud ja avaldanud kartust, et ega elupäevi enam kauaks ei ole. Hea on, et neid elupäevi antud on olnud ning need ei ole päriselt tühja läinud. Praegune Ülikooli Raamatukogu direktor M. Hallik on muide Klaasseni õpilane/doktorant. Klaassen ise oli üks esimesi, kes üheksakümnendatel läänepärase PhD doktorikraadi ülikoolis kaitses ajaloo alal (eks tal oli ilmselt kandidaat ka tehtud, paljud teised ei vaevunud PhD’d tegema, sest see võrdsustus PhD’ga). Ja ajalooloengutest on veel meeles, et keegi Mihkel Klaassen oli Otto Tiefi valitsusse ametisse panijate hulgas kui kõige vanem Riigikohtu kohtunik (sest põhiseaduse järgi läks vaja Riigikohtu esimeest, kes muidugi oli Nõukogude repressioonides juba hukka saanud). Seega ilmselt – keegi pole mulle seda kinnitanud ja andmed on kontrollimata – võis see Mihkel Klaassen olla O-M’i isa ja O-M pidi ilmselt juura alal tegutsemisest loobuma Nõukogude korra survel, sest ta isa sellise asjaga seotud oli olnud.
Repulse ja Prince of Wales kohta: Repulse oli jah lahinguristleja, aga Prince of Wales oli väga moodne, vähem kui aasta vana (muuseas kohtusid suvel selle pardal Churchill ja Roosvelt Atlandi hartat arutades) lahingulaev. Lahingulaev, mille peakaliibri suurtükid olid veidi väiksemad (356 mm 381 mm vastu). Lahinguristlejad ei olnud alati lahingulaevadest väiksemad, kõige kuulsam lahinguristleja Hood oli muuseas 20 aastat maailma suurim sõjalaev. Kuna tema ehitamise ajal Jüüti merelahingus 1915. aastal sai hukka 4 lahinguristlejat, siis Hoodiga koos ehitatud laevad tühistati ja Hoodi ehitati pikemaks ja paksendati soomust, kuid päriselt samale tasemele lahingulaevadega sellega ei jõutud, mida tõendas sel samal 41. aasta mais just valminud Prince of Wales’i-Hood’i ja Saksa lahingulaeva Bismarck-raskeristleja Prince Eugen duell, kus oluliselt nõrgema torude seisuga sakslastel õnnestus täpse tulega ja juhusega Hoodi tabada “Achilleuse kannast”, mistõttu see plahvatas.
Lõvikutsu: tänud täpsustuste eest laevade osas. 🙂 Ja ma loodan, et need raamatu kohta käivad parandused siiski autorile väga kõvasti ei lajatanud (vt ka kommentaare eespool). Aga toimetaja peale tuleb küll uriseda. Raamatu tavaostja võtab ju seda sisu puhta kullana (eriti kui autor on nii auväärt inimene).