Sisekaitseakadeemias

…. sedakorda küll virtuaalselt – rääkisin MS Teamsi kaudu seal digitaalse kultuuripärandi küberturvalisuse seminaril sellest, kas, miks ja kuidas digitaalset pärandit kaitsta on vaja. Ei olnudki varem sel teemal nii detailselt mõelnud, nii et oli päris põnev uurimine (aitäh kutsumast!). Slaidid leiab tavapärasest kohast Slideshare’is.

Jauramisõpetus Soomest

Leidsin eestinen.fi RSS-voo kaudu laheda loo sellest, kuidas põhjanaabrid  avastasid, et nende enda tuhandest järvest püütud kala kõlbab täitsa süüa. Naljakas muidugi (isegi soomlased on kohati loodusest kaugele jäänud – ning omajagu lumehelbekesi on neil ka, kes muu ikka praegust valitsust valis), aga tähelepanuväärne selles loos on hoopis tollele postitusele järgnenud kõva vaidlus erinevate õlide ümber.

Jauravad kohati täpselt nagu siinsed tegelased FB-s vmm kohas, aga ühe olulise erinevusega – ka suurimad kõikteadjad ja “eksperdid” ei lähe niimoodi isiklikuks nagu siinpool lahte. Seda tasuks meie omadel sealt õppida.

Ermmm…. ERM

Kolleegid TLÜ-st korraldasid aastalõpu-väljasõiduseminari raames külastuse ka uude muuseumi Raadil, kus toimus poolteist tundi ringkäiku kohaliku giidi juhtimisel.

Ehitis on uhke, asukoht ka hästi valitud. Ent kui püsiekspositsioonini jõudsime, hakkasid kuklas kummitama kolm ameerika keele tähte: W, T ja F.  See ajaline teekond eelajaloost tänasesse oli nii plastikust kui olla saab. Üksikuid erandeid oli – vahva stend oli omaaegsetest protestisärkidest (“Fosforiit? Tänan, ei!” ja eriti “Kui on hüva pärituul, lendab vene nagu kuul”).

Kurikuulus tükkideks lendav Maarja on seal ka alles, ehkki jalaga teda enam lüüa ei saa. Objekti nimi “Reformatsioon” aga kõlab endiselt sama adekvaatselt kui teha installatsioon sääsetapust ja nimetada see “Laulvaks revolutsiooniks” – põhjendusega, et ju Heinz Valk omal ajal kõnet pidades ikka mõne sääse maha lõi… Kui taas filmidest paralleele otsida, siis ajuti meenus selle ajarännaku juures “Demolition Mani” vägivallasaal ja kohati paraku ka Idiocracy (taas kord) ajamasin ja Chaplini juhitud natsid.

Õnneks olid ajutisemad ekspositsioonid märksa asisemad. Meelde jäid keeletuba ja põhjarahvaste teemaline näitus. Mis aga üldiselt häirima hakkas, oli multimeediumiuputus. Nagu parimatestki kommidest võib ülesöömise korral öökima hakata, nii on ka uute tehnoloogiatega – need on väga head tähelepanuvõitjad, ent kui nad peavad konkureerima mitte enam stendide ja paberite, vaid teineteisega, on tulemuseks lihtsalt väsitav virrvarr. Pealegi kipub ka siin rakenduma printsiip, mida kipub nägema uuemate arvutimängude juures – mida värvilisem ja siputavam, seda sisutühjem.  Märksa mõistlikum oleks pool praegusest interaktiivsusest ära jätta ja lasta allesjäävatel paremini esile tõusta.

Oli hea asi ära näha. Aga “Eesti rahva muuseumi” nime väljateenimiseks oleks vaja veel pingutada.

Idee ERM-ile

Pakuks vastavatud Eesti Rahva Muuseumile välja uue atraktsiooni nimega “Kohtupäev”.

Selleks on suur ekraan, millel on kodaniku X pilt tagantvaates. Kodaniku istmiku kohal on ala, kuhu külastajad võivad jalaga lüüa. Jalahoobi tagajärjel avaneb kodaniku all Põrgu ning kodanik lendab jubedalt kisendades sinna sisse.

Temaatiliselt on asi kindlalt omal kohal, kuna Eestimaal on viimset kohtupäeva usutud päris pikka aega ning kohati usutakse ka praegu.

(mõte tuli seda siin lugedes.)

Jaapani päev 2010

Asi hakkab vist vahvaks traditsiooniks muutuma…

Täna siis taas Kalamaja põhikoolis kella 11-st 16-ni. Sisse mahtus mitu põnevat loengut, kaks võitluskunstidemo (kus Kakk pidi taas Toomas Uba emuleerima), hulk töötube ja muudki. Muuhulgas lavastati budodemode vahele paar klassikalist samurailugu (teetseremooniameistrist ja tülinorijast samuraist ning sellest, kuidas munk samuraile põrgut ja paradiisi seletas). Kimonoteemalise loengu lõpus riietati üks noor daam kõigi nõuete kohasesse kimonosse (mis on, nagu nähtust selgus, hirmus tükk tegemist).

Tõeliselt napakas detail oli aga päeva lõpus üks tõsine kimonos ja hakamas habemik budoka, kes poseeris anime-kassikõrvadega… 😀