Kui eesti rahvas suudab sellist meelsust säilitada, nagu eile näha oli, siis pole kõik veel kadunud. Laulva revolutsiooni vaim oli eile Lauluväljakul selgelt tagasi. Ja seda vaimu ei taha paljud näha (kommentaariumides on näha kõvasti nii kohalikke kvislingeid kui ka viiendat kolonni, kes on edukamaks tegutsemiseks vaenlase keele ära õppinud).
Läks nii, et ise sinna ei jõudnud, aga vähemalt raadiost ja telekast sai jälgida (öösel käisin vanemal jupil ja ta sõpradel autoga järel ka). Poleks ausalt öelda uskunud, et selline rahvahulk laekub ja nõnda uhke asi tuleb. Eredamate momentidena võiks välja tuua
* telekas kolm lahedat vaheklippi “Kuidas sa ellu jäid?” (Õsuja ja Tambitu, johhaidii… 😀 )
* kaader “Saaremaa valsist”, kus kõrvuti hoolsalt kaasa laulmas vormis Eesti mereväe madrus ning pikajuukseline nahktagis hevimees
* “Laul nõukogude aatomist” ning punklaulupeo meenutusena Trubetsky ja Villu. On igal aastal juubel, Suur Viinakuu…
* Toomas Hendriku kõne
* Johansonide “Lahtilükkamine” veidi ajakohastatud vahelugemistega (iirlased olid vahepeal pommi käest ära pannud…)
* Mattiiseni laulud ja “Koit”
* ennekõike aga eesti rahvas. Üle jupi aja võis tõesti uhke olla.
Aitäh korraldajatele. Selle sündmuse mõju võis olla suurem, kui paljud esmapilgul arvavad.
Ja kõigile lugejatele sooviks head iseseisvuse taastamise päeva!
Aga mina käisin kohal.
Platsilt vaadates oli üritus veidralt korraldatud. Nagu sina ja üks mu teinegi tuttav, kes te seda telerist vaatasite, mainite, oli telerist täitsa tore vaadata. Mina näiteks platsil ekraani ei näinud. Õigemini nägin, aga see oli nii väike, et aru saada polnud midagi. Seega kõik vaheklipid tekitasid platsil alati sellise nõutu pausi, et “mis nüüd toimub? miks nad ei laula?”. Lauluväljakule tuldi kokku ühiselt laulma, koos lage lupjama ja lainetama ning kõnesid kuulama. Innustavate ühislaulude vahele aga oli programmis paigutatud uina-muina unelaulud (vt Johansonid, Sibul). Ideeliselt võisid need ju programmi sobida, sest noh, pastoraal on ju ugriks olemise essents, aga tulemuseks oli see, et pärast iga laulu, mis platsil õlg-õla kõrval tunde lõi, jahutati rahvas jälle maha, kuna kellegi arvates oli nüüd paras aeg vahelugemiseks. Milleks? Monoloogid jäägu teatrisse. Lauluväljakul olgu kõned. Esimese kolme tunni jooksul kohaletulnud inimesi praktiliselt käima ei tõmmatudki. Võib-olla platsi esiosas oli põnevam, aga taga oli üsna igav. Inimesed tulid kohale selleks, et kaasa elada ja seistes laulda, mitte niiskel murul istuda ja kärbsemustasuuruselt ekraanilt virvendusi vahtida või kannatlikult filosoofilisi heietusi kuulata. Mõttevahetus Juliaga võib teleekraanilt ju sügavmõtteline tunduda, aga keset ööd Lauluväljakul küll mitte. Paar sütitavat kõnet oleks ära kulunud. Kas tõesti ei olnud siis kedagi tollast tegijat, kes oleks saanud rahvale paar sõna öelda?
Kavas märgitud laulude järjekorrast kinni ei peetud, presidendi kõne toimus kella 12 ajal, mil paljud seda ootasid, hoopis mingil suvalisel hetkel. Pärast poolt ühte hakkas inimesi massiliselt ära minema, aga seda telekaamerasse ei paistnud. Mu tuttav, kes spetsiaalselt Tartust kohale sõitis, mainis väga tabavalt, et “koht on, aeg on, inimesed on, pidu ei ole”.
Kuna meiegi passimast loobusime ja enne kella 1 ära tulime, siis jäime presidendi kõnest kahjuks ilma. Ülejäänud osa vaatasin telerist ja siis alles need isamaalised laulud tulema hakkasidki. Kuid nii meie kui nii mõnigi teine oleks ilmselt selle ajani kohapeale jäänud, kui rahvast oleks algusest peale elus hoitud ühislauludega. Pauku võib ju viimase hetkeni kinni hoida, aga vähemalt eelmäng võiks kuum ja korralik olla. Jäi mulje, et see üritus oli mõeldud esmalt tele jaoks ja alles siis kohalolijate jaoks. Selles osas jäi suhu veidi mõru maik.
Aga — vastukaaluks eelnevale virisemisele — tegelikult on äge, et nii palju inimesi ikka kohale tuli. Eriti positiivne on, et noori oli nii palju. Noori oli kõvasti rohkem kui vanema generatsiooni esindajaid ning väga palju oli ka neid, kes laulva revolutsiooni ajal alles idanema pandi. Lippe oli meeldivalt palju ja nii enne kui pärast võis linnas näha autodele kinnitatud trikoloore. Rahvustunde ärgitajana läks see üritus küll igati kümnesse.
Parandus — loe “presidendi kõne ei toimunud 12 ajal, mil paljud seda ootasid, vaid…”
Austet dr Kakk! Üks peakorraldajaid (ametlikult programmijuht!) oli meie Kaija Pruel!
Aab: aitäh asjalike arvamuste eest. Neid peaks kindlasti mõni korraldaja lugema (vt allpool).
Heigo: Vahva – kui järele mõelda, võis mõnes kohas täitsa Kaija-likku käekirja näha. 🙂 Aga siis peaks talle siinseid Aabrami mõtteid lugeda andma, ehk aitavad tulevikus uute sama lahedate ürituste korraldamisel.