Peale tänast NATO välisministrite kohtumist, mis andis tulemuseks vaid ilusad mullikesed (Lääne-Euroopa argpükste tõttu), tuli kusagilt pisike must kärbes ja pinises midagi sellist:
* 2008 – Venemaa jääbki Gruusiasse “rahu valvama”. Euroopa teeb mök-mök ja vibutab näppu, endal püksid täis.
* 2009 algus – Venemaa annekteerib Ukraina. Euroopa teeb kõva kisa, aga midagi ei muutu. Soomele tehakse Moskvast vaikselt selgeks, et kas vahetavad ise valitsuse sobivaks või…
* 2009 lõpp või 2010 – Venemaa okupeerib Eesti (ilma erilise sõjata – viies kolonn aitab kuidas oskab, põlisrahvas on üksikute eranditega liiga mugavad ja äpud, et vastu hakata) ja võib-olla ka Läti. Leedut esialgu ei taheta. Lõunas nahistatakse vaikselt ära Aserbaidžaan.
Kui seis siia pidama jääks, oleksimegi taas Venemaa provints ja rahu majas. Aga kärbes pinises, et asi läheb edasi:
* 2010 algus – Vene armee võtab Leedu ära ja tungib Poolasse. See on aga suurem tükk ja hakkab vastu, ehkki vaenlased jõuavad Varssavi ukse taha.
* 2010 keskpaik – peale mõnenädalast patiseisu sekkub USA. Suur osa Euroopast pekstakse segi, edasine sõltub sellest, kas jäädakse tavarelvastuse juurde või läheb tuumarelv mängu.
Esimesel juhul saab peagi selgeks Vene armee sisemine nõrkus (eeskätt hooldamata tehnika ja kehv moraal, senised võidud nõrkade naabrite üle uinutavad ka üksjagu) ning peale kiiret hävingut lahingutes ning Vene sõjatööstuse purustamist ca kuu aja jooksul vajub riik kokku (samas jääb suur osa vene rahvast ellu). Jänkid panevad Moskvas omad poisid pukki. Hiinlastele antakse suur jupp lõunapiirkondi ja topitakse suu raha täis, et nad pröökama ei hakkaks. (See oleks Eestile ilmselt halbadest parim lahendus, ehkki sisuliselt hakatakse USA osariigiks – või siis nende kontrolli all oleva uue EL-i osaks.)
Tuumasõja puhul… Nojah, eriti võitjatest ei saa rääkida. Venemaal ei kasva pärast seda pikka aega midagi, suures osas Euroopas ka mitte. USA pääseb veidi kergemalt. Maakera siiski õhku ei lasta ja inimkond ära ei kao. Ainult et ellujäänud hakkavad kiiresti hiina keelt rääkima.
Oleksin väga õnnelik, kui kõik eespoolkirjutatu osutuks täielikuks jamaks ja mingit kärbest ei olnudki.
Minu must stsenaarium oli tsipa mustem, nimelt “keegi paljakspöetud peaga eestlane otsustab läbi peksta/ära vägistada väikse vene tüdruku. soovitavalt Narvas.” Venemaa ründab Eestit, USA sekkub, tulemuseks on tuumasõda, kus kõige vähem kannatab Austraalia.
Aga mõistlikud stsenaariumid räägivad, et ei ole Venemaa nii loll, et tuumasõda tahta ja loodetavasti suudab ka Eesti oma loetud arvu fanaatikutest neonatse kontrolli all hoida. Ja kui neokonid välja arvata, siis ei taha eeldatavasti ka USA tuumasõda 🙂
Kui sinu seda esimest stsenaariumi vaadata, siis arvan, et
USA kaotab kõige rohkem, sest selline laiaulatuslik sõda hävitab suure hulga ressursse, mille tõttu kukub kokku “american way of life”, mis tähendab ka suurt sisekriisi ja võimalikku kodusõda. Kuna Hiina majandus õitseb tänu tehingutele USAga, siis saab ka Hiina valusa hoobi ja võib tükkideks laguneda. Kui Venemaa tugev keskvõim peaks kokku kukkuma, siis tekivad kiiresti eri Venemaa osades “sõjapealikud”, kes tahavad hakata ise Venemaad – ja muidugi ka balti riike valitsema, ning järgneb “hulkuvate maffiate” ajajärk – ning maffiad hulguvad ka L-Euroopasse.
Mina olen endale ühe mäe otsas juba elamispaiga selleks puhuks valmis vaadanud.
Arvan, et neokonid ei taha kindlasti tuumasõda – mida neil pärast seda valitseda oleks? Nad on võimu peal väljas, mitte enneaegse maailmalõpu peal.
Aga too paljakspöetud peaga eestlane on arvatavasti mitte päris eestlane. Westerplattet mäletad ajaloost? Muidu olen tolle stsenaariumi usutavuse osas päri – praegusele Vene võimule võib vabalt piisata ühest vene tüdrukust, kes kusagil naabermaal ära vägistati.
Ameerika elustiili osas olen ka nõus. Aga kui Moskva juba Varssavi väravas on, ei jää neil ka sisepoliitiliselt muud üle. Vastasel juhul järgnevad uued vallutused (sh lõuna pool), mida USA ei saa lubada.
Ka too rändmaffiate oht on minuarust reaalne. Ent arvan, et need tunnevad peale armee hävingut piisavat surmahirmu, et ei roni üle Venemaa piiride väljapoole. Sel juhul on eeskätt kahju tavalisest vene inimesest, kes selle endale kaela saab.
Pane mulle ka mäe otsas koht kinni? 🙂 Kui ma muidugi sinna elusalt kohale jõuan, see on veidi kahtlane… (nagu teada, Kakk pole suurem asi jooksja. Eriti ei taha ka siit kuhugi minna – anti siin elu, antakse surm kah).
Koht kinni pandud.
Aga mis neokon-idesse puutub, siis ma kardan, et nad loodavad, et USAst läheb see pauk kuidagi mööda, sest nad usuvad oma riigi võimsusesse natukene liiga palju ja muust maailmas on neil suva. Neokonidega on natukene see asi ka, et kui nad näevad, et nemad kaotavad, siis nad on nõus kogu maailma ära hävitama. Nagu Simson oli nõus elu kaotama, peaasi, et vilistidele ei peaks alistuma, eks 🙂
Aga Venemaa puhul ma arvan, et kui armee lüüa saab, siis tekib just hulk inimesi, kes leiab, et nemad oleks selle sõja võitnud ja on paremad väejuhid ning siis ei saa kunagi kindel olla, et mõned L-Euroopa poole ei suundu, eriti arvestades, et seal ka just kõige rahulikum ja korraldatum aeg ei ole.
Reaalselt, ma arvan, et kuni Venemaa ja USA võimu lähedal leidub piisavalt inimesi, kes sõda ei taha, seni jäetakse ka Eesti rahule, kui just ei teki siin mingit eelpoolkirjeldatud juhtumit (kuigi, nõus, arvan, et kui vägistamiseks läheb, siis see vägistaja on eeldatavasti ühelt või teiselt poole sõdur, mitte oma veendumustest tegutseja). Sest tõepoolest, ei saa lubada samme, mis paratamatult viivad tuumasõjani, need tuleb umbes neli-viis käiku ette ära teha ja teisale suunata.
Kusjuures, mulle tundub loogiline, et seda Ukraina sammu vahel ei ole. Ukrainas ei ole praegu üldse niipalju sisepoliitilist pragunemist õhus kui balti riikides, seal on provokatsiooni palju raskem oodata.
Ma pigem pakuks seda Simsoni käitumist Vene juhtkonnale. Sisuliselt on neil sõjani välja jõudes valida, kas Vene riik hävib üksi ja osaliselt (sõjavägi ja tööstuspotentsiaal) või täielikult ja suure osa maailmaga koos (tuumasõja tagajärjel).
Mõni sõna ka sellest, miks pakun tavarelvastuskonflikti korral Vene sõjaväe kiiret hävingut USA vastu. Vene armee pole ajaloos kunagi kõrge moraali ega distsipliiniga hiilanud ning alati, kui on olnud tegu distsiplineeritud, euroopaliku (üldmõistes, vastandina Tšingis-khaani stiilis asiaatlikule – jaapanlased Vene-Jaapani sõjas olid preislaste väljaõppega ja sellisena kahtlemata siinses mõttes euroopalikud) vastasega, on venelased kas tappa saanud või võitnud tänu inimmassile ja meeletute inimkaotuste hinnaga – alates juba Karl XII-st ning lõpetades Soome kahe sõja ja kahe maailmasõjaga sakslaste vastu (isegi meie Vabadussõja võib siia ritta panna). Tänane kõrgtehnoloogiline sõjapidamine vähendab inimmassi osatähtsust veelgi – ning US Army koos oma liitlastega on ka meeste arvult midagi muud kui näiteks Leedu, Gruusia või Poola – ja samas toob kõvasti mängu tehnoloogilise infrastruktuuri (k.a. logistika, kui rinne juba näiteks Poolas on), mis pole samuti venelastel just tugev külg. Üsna hea ettekujutuse asjast andis ka hiljutine Saddami armee purustamine (kui vaatleme vaid otsest sõda ja jätame hilisema suuri jamasid tekitanud okupatsiooni kõrvale) – suuresti vene relvade ja väljaõppega sõjavägi löödi jänkide poolt lihtlabaselt laiaks.
Niisiis julgeksin väita, et kui asi kunagi madinani jõuab, on venelastel üksnes halb ja väga halb valik. Mine tea, ehk hakkab ka sealpool mõni mõtlema enne nende stsenaariumide käivitumist.
Ma sinu kommentaari üle mõtlen natukene, aga näed, Ruutsoogi jagab meie “mustade stsenaariumite” mõtet. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=19658037&l=fpOpinion
Meenub, mida ütles Einstein: “Ma ei tea, millega võideldakse kolmandas maailmasõjas, kuid neljandas kasutatakse kive ja puupulki”
Kui meie “vabaduskella” vaadata, siis on seal vabariigi vanust näitav arv vaid kahekohaline…
Ja seda viimast kinnitab omal moel ka Johan Bäckman:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=19822933
Einsteini jutus on sügav iva sees.
Aga Bäckman on vähemalt seniloetu põhjal küll täiesti harilik “kasulik idioot” – ma ainult ei saa aru, kas ta on oma vabast tahtest nii loll või on ta naaberriigist suurema rahasumma saanud. Natuke meenutab toda Tõehetke politseitibi – kui ei teaks, siis ei tahaks hästi uskuda, et inimene nii madalale võib kukkuda.
Soovitan lugeda ka omaaegset intervjuud Oleg Kaluginiga: http://www.cnn.com/SPECIALS/cold.war/experience/spies/interviews/kalugin/ Sarnaseid Bäckmane on GRU/KGB/FSB läbi aegade tikutulega otsinud, et maailmas segadust külvata.
Mõned lihtsalt on sellised… segadusekülvajad…
Kusjuures, ma sain just teada, et 21.september kell 19 räägib Jaan Tamsalu Tallinna Metodisti kirikus just teemal “Kas Eesti jääb vabaks”. See võib päris huvitav olla.