Mõistujutt Angelist

Üks kuuba kutt, Angel nimi, oli madinakunstides kõva käsi (õigemini jalg – tegu oli Tae Kwon Do’ga). Ta võitis palju võistlusi ja sai isegi olümpiavõitjaks. Järgmisel olümpial aga sai ta poolfinaalis pähe ja pidi hapu näoga pronksimatšile minema. Seal aga läks hoopis pahasti.

Angel juhtis matši ja lõi varba kõvasti ära. Istus maha ja arvas, et saab eduseisus olles aega venitada. Kohtunik aga ajas reeglites näpuga järge ja kuna üle ühe minuti ei tohi vigastusega võistlejat tohterdada, lõpetas too matši ära ja mõistis Angelile kaotuse. See ei mahtunud kangele sellile kuidagi pähe.

Angel kukkus kõva kisaga õigust nõudma. Seda aga ei tahetud anda ning lõpuks sai ta nii kurjaks, et valas matši juhtinud kohtunikule kannaga pasunasse. Angeli treener oli sama kuri ja ei teinud isegi katset vabandada.

Asi lõppes aga kurvalt – Angelit ja tema treenerit ei taheta elu lõpuni ühelgi võistlusel näha. Hoolimata sellest, et ta kunagi tšempion oli.

(vt ka [L] Wikipediast)

Kus point on? Ole nii kange mees kui tahes, teistele ülbelt kannaga pähe andmine ja reeglitele vilistamine lõpeb eluaegse diskvalifitseerimisega. Üks kuuldavasti kõva judomees võiks siit omad järeldused teha.

Tsiklisõit minevikku

Täna sai käidud Vääna-Jõesuus vaatamas meie pere kunagist suvilat, kus omal ajal sai igal suvel oldud.

Tore oli. Omaaegne aianduskooperatiiv ja praegune ühistu nägi väheste erandlike detailidega välja nii, nagu oleks Kakk ajamasinasse pistetud ja paarkümmend aastat tagasi kupatatud. Paar aastat vanem naabripoiss Remo vaatas ukse pealt pikalt teel põrisevat ilmutist, siis sai kiiver maha võetud – tundis ära küll ja tuli rääkima.  Siis juba hakkasid lehvitama ka ületeenaabrid tädi Edda ja onu Toomas… Hästi vahva oli jälle näha. Lugu lõppes sellega, et tuli lausa kahes kohas võileibu söömas käia – kuna ka onu Andres (aka emeriitprofessor Lahe TTÜst) oli juba mitmel trehvamisel külla kutsunud… Kästi kõvasti vanematele tervisi saata ja kutsuti neid kah külla.

Meie omaaegne maja oli täitsa sama nägu, ainult puud olid jupi maad suuremaks kasvanud… Perenaine tuli ka välja rääkima ja sai seal vanu aegu meenutatud. Samas oli ka vaevumärgatav kallak, kust alla Kakk kunagi isa utsitusel esimest korda kahel rattal (jalgrattaga muidugi – tsikkel oli tollal paduhull idee, mis isegi Kakul pähe ei tulnud) sõita proovis ja sipelgapessa maandus. Ja muidugi palju muid tuttavaid kohti.

Peaks teinekordki sinnakanti minema, kui omaaegsed mängukaaslased ka sealkandis on.

Kunagine suvekodu
Kunagine suvekodu