Tsiklisõit minevikku

Täna sai käidud Vääna-Jõesuus vaatamas meie pere kunagist suvilat, kus omal ajal sai igal suvel oldud.

Tore oli. Omaaegne aianduskooperatiiv ja praegune ühistu nägi väheste erandlike detailidega välja nii, nagu oleks Kakk ajamasinasse pistetud ja paarkümmend aastat tagasi kupatatud. Paar aastat vanem naabripoiss Remo vaatas ukse pealt pikalt teel põrisevat ilmutist, siis sai kiiver maha võetud – tundis ära küll ja tuli rääkima.  Siis juba hakkasid lehvitama ka ületeenaabrid tädi Edda ja onu Toomas… Hästi vahva oli jälle näha. Lugu lõppes sellega, et tuli lausa kahes kohas võileibu söömas käia – kuna ka onu Andres (aka emeriitprofessor Lahe TTÜst) oli juba mitmel trehvamisel külla kutsunud… Kästi kõvasti vanematele tervisi saata ja kutsuti neid kah külla.

Meie omaaegne maja oli täitsa sama nägu, ainult puud olid jupi maad suuremaks kasvanud… Perenaine tuli ka välja rääkima ja sai seal vanu aegu meenutatud. Samas oli ka vaevumärgatav kallak, kust alla Kakk kunagi isa utsitusel esimest korda kahel rattal (jalgrattaga muidugi – tsikkel oli tollal paduhull idee, mis isegi Kakul pähe ei tulnud) sõita proovis ja sipelgapessa maandus. Ja muidugi palju muid tuttavaid kohti.

Peaks teinekordki sinnakanti minema, kui omaaegsed mängukaaslased ka sealkandis on.

Kunagine suvekodu
Kunagine suvekodu

2 kommentaari postitusele “Tsiklisõit minevikku”

  1. ititibi ütleb:

    Hehehee… sipelgapesasse maandumine polnud vist kõige meeldivam kogemus 🙂

  2. Kakk ütleb:

    Eks ta terav elamus oli. 😀