24.08.2008 arhiiv

Praha dokkar

24.08.2008

YLE1 näitas just meenutusi 1968. aasta Prahast. Autentsed kaadrid koos soomlasest reporteri tollaste kommentaaridega. Tšehhide lendlehed ja loosungid (“SSCP” oli juba seal kasutusel – pole juhus, et idanaabrid omaenda patte teiste kaela üritavad määrida. Sama tegid nad ka Nürnbergis Katõniga ja n+1 muul korral, sama jätkub tänagi). Vene tankid rahulike elanike vastas. Dubčeki raadiokõne. “Vabastajad”, kes kõrtsi sisse murdsid ja selle puupaljaks tegid. Seda kõike oleks vaja ETV-s näidata, soovitavalt venekeelsete subtiitritega.

Üsna jubedalt tuttavlik tundus kogu see värk.

Er… Exceptional…

24.08.2008

Onu Ivot on siin Joras juba tsiteeritud: “Ära ütle loll, ütle omapärane!”. Ja omaaegsest Winnipegis toimunud samalaadsest lõõbist vist on ka juttu olnud – poliitkorrektsed variandid hinnangule “idiot” olid seal “original”, “interesting” ja “different”…

Nüüd pakkus ROKi president Jacques Rogge veel ühe variandi, öeldes Pekingi lõputseremoonial “These were truly exceptional games”. Fair enough, tõlgenda kuidas tahad. Kena näide diplomaatilisest keelest. 🙂

Huvitav etteaste

24.08.2008

Delfi NATO baaside teemalise artikli kommentaariumis esineb täna venelaste viies kolonn siinmail. Kui kellelgi on veel integratsiooniteemalisi illusioone, võiks seda lugeda. Mõjub üsna kainestavalt. Teisalt on nende töllakate närviminek viide sellele, et tabati õiget punkti.

Muide, kui kunagi keegi soovitas sealsamas teatud rahvusrühma ahju ajada, tuli kirjutajal tegemist võimudega (üsna õigusega). Praegu oleks Kapol seal tänuväärset lugemismaterjali (koos IP-de tuvastamisega) küllaga. Kasvõi üleskutsete osas põhiseadusliku korra muutmiseks või vaenuõhutamise paragrahvi järgi.

Aktiivsetest riigikukutajatest mittekodanike osas peaks tegelikult saama väljasaatmisteenust palju edukamalt kohandada kui seda senini tehtud on. Kaks kärbest ühe hoobiga – riigil üks selgapussitaja vähem, naabril oleks aga vähem kaasmaalasi, kelle piiritaguse käekäigu pärast muret tunda. Loomulikult klausliga, mis siiatikkuvate puuslikuvalvajate puhul end väga hästi tõestas – pole asja Eestisse,  pole asja ka Lääne-Euroopasse.

Pookida, pookida, pookida jah

24.08.2008

Maks on viimasel ajal suht korralikult end liigutama hakanud ning tulemusi on juba näha. Igatahes istudes jalasirutused, mis poole aasta eest üldse ei toiminud (jalg lihtsalt ei liikunud), on nüüd hakanud vaikselt paranema – täna hoidsin mingit kummipatja ees ja lasin tal seda jalaga taguda. Seejärel sama padi ning nüüd selle surumine päkaga ette.  Sisuliselt jälle karate: mae geri keage ja mae geri kekomi… Eks kunagi jõuab ka päris jalalöökideni, kui kõik laabub. Lisaks veel varbseina ääres seismine ja varvastele tõusmine – esialgu jalgade jõust ei piisa, tõmbab põhiliselt kätega. Aga küll ka varbad tööle hakkavad.

Ülakeha puhul on endiselt märksõnaks kõhu põiklihased. Kaigas õlgadele ja kerepöörded, pluss veel üks pöördelt käelöökide seeria selja taha.

(Kõrvalepõikena: viimane harjutus on natuke realistliku taustaga – senise kogemuse alusel leidub ka meie maal töllakaid, kes omast arust nalja tehes ratastoolis inimesele selja taha hiilivad ja järsult lükkavad. Sellisele kulub distsiplinaarkaristus ära küll)

Viimaks vibutasime natuke ka nunchakut. Maksi puhul on jällegi primaarne mitte võitlemine, vaid suutmine kätt nii sujuvalt pidurdada, et nunchaku teab kuhu ei põrka. Aga esimese korra kohta tuli välja küll.