Pookida, pookida, pookida jah

Maks on viimasel ajal suht korralikult end liigutama hakanud ning tulemusi on juba näha. Igatahes istudes jalasirutused, mis poole aasta eest üldse ei toiminud (jalg lihtsalt ei liikunud), on nüüd hakanud vaikselt paranema – täna hoidsin mingit kummipatja ees ja lasin tal seda jalaga taguda. Seejärel sama padi ning nüüd selle surumine päkaga ette.  Sisuliselt jälle karate: mae geri keage ja mae geri kekomi… Eks kunagi jõuab ka päris jalalöökideni, kui kõik laabub. Lisaks veel varbseina ääres seismine ja varvastele tõusmine – esialgu jalgade jõust ei piisa, tõmbab põhiliselt kätega. Aga küll ka varbad tööle hakkavad.

Ülakeha puhul on endiselt märksõnaks kõhu põiklihased. Kaigas õlgadele ja kerepöörded, pluss veel üks pöördelt käelöökide seeria selja taha.

(Kõrvalepõikena: viimane harjutus on natuke realistliku taustaga – senise kogemuse alusel leidub ka meie maal töllakaid, kes omast arust nalja tehes ratastoolis inimesele selja taha hiilivad ja järsult lükkavad. Sellisele kulub distsiplinaarkaristus ära küll)

Viimaks vibutasime natuke ka nunchakut. Maksi puhul on jällegi primaarne mitte võitlemine, vaid suutmine kätt nii sujuvalt pidurdada, et nunchaku teab kuhu ei põrka. Aga esimese korra kohta tuli välja küll.

Kommenteerimine on suletud.