14.03.2010 arhiiv

Jaapani raamatut lugedes

14.03.2010

Kaku ema plaanib kevadel Jaapanisse sõita ja ostis endale Olaf-Mihkel Klaasseni raamatu “Jaapan läbi aegade” (Argo kirjastus, 2008). Sai see siis vanemate juures külas olles ette võetud. Eesti keeles on seni ilmunud vene keelest tõlgitud “Jaapanlased”, mis hoolimata punasest eessõnast on muidu üsna asjalik (üksikute küsitavustega). Nüüd oli huvitav võrrelda.

Autor ütleb eessõnas ausalt ära, et on ajaloolane ja jurist ning ei pretendeeri kultuuri spetsiifilisemate tahkude osas asjatundja tiitlile. See vabandab paljutki, kuid ikkagi oleks võõramate teemade puhul olnud kasuks mõne selle valdkonna asjatundja poole pöörduda (poleks üldse häbiasi nii suure teema puhul). Praegu julgeb siinkirjutaja väita, et raamatus on üksjagu vigu.

Jäägu jaapani kultuuri teised tahud pädevamate inimeste hinnata, kuid vähemalt võitluskunste (mis Jaapanis tuleb kahtlemata üheks kultuuri osaks lugeda) käsitlev peatükk jätab küll kõvasti soovida. Esmalt juba peatüki pealkiri – ükski jaapani budoaladega tõsisemalt tuttav inimene ei paneks selleteemalise peatüki nimeks “Spordi ajaloost Jaapanis” (peatüki viiest leheküljest räägib spordist selle õiges mõttes ainult viimane – neli esimest on pühendatud võitluskunstidele). Isegi meile tänu Baruto tegemistele lähedasemaks saanud sumo ei ole Jaapanis tavamõttes sport, seda loetakse tema iidsele päritolule vaatamata  nn uute võitluskunstide (gendai budo) alla. Mõned konkreetsemad märkused:

* lk 182 “Enamik kõrgema astme sumokaid on siiski jaapanlased” – kui päris tippu vaadata, siis ei ole see täna enam tõsi. Sumo hetke esikuuiku moodustavad kaks mongolit, kaks jaapanlast, bulgaarlane ja eestlane, seis oli üsna sama ka raamatu kirjutamise ajal (Baruto tipputõus jääb tõesti hilisemasse aega).

* lk 182 kasutatud sõnakuju “juudo” ei ole eesti keeles kuigi levinud, pigem kasutatakse inglise-saksa “judot” või vana venepärast hääldusjärgset “džuudot”. Jaapani keeles on mõlemad silbid pikad.

* lk 182 “(Ju-jutsu) Võitlusvõtteid oli kolm – heitmine (nage-waza), haare (katame-waza) ja eluliste punktide ründamine (atemi-waza)”. Pehmelt öeldes ebatäpne. Tegu on mitte võtete, vaid võtete kategooriate/klassidega, mida pealegi on jujutsus rohkem (näiteks shime-waza ehk kägistustehnikad). Ka on väga kaheldav väide selle kunsti Aasiast sissetoomise kohta (ehk on karatega segi aetud?).

* lk 183 “Karate on mõeldud enesekaitseks ning sai laia leviku osaliseks jaapani lihtrahva seas, kellel oli keelatud kanda relvi.”  Täpsem oleks siiski rääkida Okinawast ja sealsest okinawa-te’st. Ka relvakandmiskeelu mainimine on eeskätt asjakohane Okinawa kontekstis (mis oli vanasti omaette riik ning ka peale jaapanlaste sissetungi pigem protektoraádi rollis).

* lk183 “Võitlusvõtetena kasutatakse kätelsammu (uchi), torkeid (tõukeid) (tsuki) ja jalalööke (keri).” See lause on paraku nonsenss. Jalalöökide osa on õige, “tsuki” tähendab aga karates rusika- ja “uchi” muid lööke (küünarnuki, käeserva, peopäka, põlve vmm kehaosaga). Kust see “kätelsamm” pärit on, ei oska tõesti öelda.

* lk 183 “Selles võitluskunstis (karates) tehakse vahet ründe- ja kaitsetaktika vahel.” Lause mõte on üsna arusaamatu – ründe- ja kaitsetehnikad ning vastavad taktikad on kõigis maailma võitluskunstides, siin karated ekstra välja tuua ei saa.

* lk 184 – Kyudo ei ole kindlasti mitte vibusport meie mõistes, vaid samuti gendai budo ala. Pigem on paljudes koolkondades tegu füüsilist aspekti kasutava zen’i vormiga (üks nool, üks elu) kui spordiga (ehkki teatud juhtudel ka võisteldakse).

* lk 184 “Sel (aikidol) puudub ofensiivne tehnika.” Laialt levinud eksiarvamus, mis kehtib üksikute “kohitsetud” aikido vormide juures (paralleeli võiks tuua tai chi’st “hiina võimlemise” tegemisega). Eespool mainitud atemi-waza ehk löögid tundlikesse kehaosadesse on aikidos täiesti olemas.

* lk 184 Aikido eelkäijaks ei ole kendo (mille tõlge “vehklemiskunst” on siin suhteliselt asjakohane), vaid kenjutsu ehk mõõgakunst. Kendo on sportlik uus võitluskunst (gendai budo), kenjutsu enamik koolkondi on aga pärit mõõga reaalse kasutuse aegadest ning nad kuuluvad koryu ehk vanade võitluskunstide hulka.  Näib, et kirjutaja ajab need kaks ala omavahel segamini. Ka oleks siin võinud mainida veel üht jaapani mõõgakunsti, iaidot või iaijutsut.

Kõike eelnevat oleks saanud vältida, kui oleks pöördutud Igor Neemre, Alar Põllu, Priit Dello, Rein Paluoja, Ville Jehe, Rein Ausmehe või mõne teise Eesti võitluskunstiõpetaja poole. Lisaks siin mainitud võitluskunstialastele möödalaskmistele jäi raamatust veel silma üht-teist, mida ajaloolane võiks natuke täpsemalt teada:

* lk 74 on juttu seppukust. Mainitakse, et sõna “harakiri” Jaapanis ei kasutata, kuid ometi lastakse sama sõnaga edasi. Kirjelduses esinev lause “Tapmise lõpetas tavaliselt mõni enesetapja sõber, lõigates näiteks surmamineja kõri läbi.” näitab paraku nii asjatundmatust kui ka arusaamise puudumist seppuku olemusest. Lamba moodi kõri läbilõikamine oleks igale samuraile olnud suureks häbiks – sekundant (kaishakunin – kes võis olla sõber, kuid ka vaenlane, kes soovis avaldada oma lugupidamist; üks sellise olukorra päris hea kirjeldus esineb tuntud romaanis “Shogun”) pidi lööma seppuku sooritajal peale lõigete tegemist pea maha, kuid nii, et see ei lennanud jalgpallina eemale, vaid jäi rippuma väikese nahariba külge. See eeldas ülihead mõõgakäsitsust ning vanadest kenjutsu ja iaijutsu koolkondadest võib leida selleteemalisi harjutusi ehk katasid.

* lk 230 räägitakse II maailmasõja Malaka merelahingust 1941. aastal. “Samal päeval õnnestus Jaapani kamikazedel uputada lendurite elu hinnaga kaks Inglise moodsat lahingulaeva Repulse ja Prince of Wales.” Kamikazede roll on väga vaieldav (õhurünnak toimus küll, aga torpeedode ja pommidega), Repulse oli ehitatud aastal 1916, teinud kaasa juba I maailmasõjas  ning seega 1941. aastal mitte just enam moodne alus (tõsi, Prince of Wales oli aga tõepoolest aastast 1936 ja sellisena üsna uus laev).  Sõja alguses edukad olles ei olnud jaapanlastel mingit mõtet ohverdada hulka väljaõppinud lendureid ja häid lennukeid (mis sel ajal ületasid omadustelt tublisti liitlaste omi) isegi mitte niivõrd suure sihtmärgi ründamisel.

* lk 231 on juttu sõja lõpufaasist. “Massiliselt rakendati kamikazesid (nn jumalikku tuult) – enesetapulennukeid, allveelaevu ja ujujaid.” Massilisusest siin rääkida ei saa (tahtmist ja vaimu oli, enamasti vedas aga alt tehnika, kuna sõda oli juba praktiliselt kaotatud ja ressursinappus andis tunda), samuti käis termin “kamikaze” üksnes lennukite kohta. Inimjuhitav torpeedo oli kaiten, samalaadne miniallveelaev kairyu, pommiga sukelduja (tuuker) aga fukuryu. Kolme viimast tegelikkuses praktiliselt ei kasutatud. Väikese kõrvalmärkusena: oma samalaadne kava (Selbstopfer) oli olemas ka sakslastel (kavaks see põhiliselt aga jäigi).

Siin puudutasin vaid neid teemasid, millega ise natuke enam kursis olen. Kunsti, kirjanduse ja hariduse asjatundjatel oleks ehk oma märkusi, mida mina teha ei osanud.

Kokkuvõttes võiks öelda – raamat on kiiduväärne üritus Jaapani paljusid tahke kokku tuua, kuid jaapani kultuur on niivõrd sügav ja mitmetahuline nähtus, et sellist tööd oleks pidanud tegema märksa rohkem inimesi. Praegu on natuke liiga suur tükk ette võetud.  Samasugune raamat eri valdkondade asjatundjate koostööna oleks aga tõeline väärtus.