Hakkas huvitama

Kuidas nimetada inimest, kes
* eelistab elada demokraatlikus rahvusriigis, mitte suures amorfses föderatsioonis

* arvab, et perekond tähendab ema, isa ja lapsi

* tahab rääkida oma kodumaal oma emakeelt ning peab endastmõistetavaks kuhugi mujale kolides kohalik keel selgeks õppida

* peab kirikut austustväärivaks institutsiooniks

* leiab, et teiste inimeste kannatustest endale ärimudeli tegemine on sügavalt ebamoraalne igas selle esinemise vormis

* ei pea kontrollimatut immigratsiooni heaks mõtteks

* toetab mõtet, et iga meesterahvas, kelle tervis seda võimaldab, peab suutma relva kanda

* hindab kultuuride paljusust, kuid mitte nende jõuga kokkusegamist üle riigipiiride

* kasvatab oma lastest korralikud kodanikud –  eeskuju, tähelepanu ja armastusega, kuid vajadusel ka neid karistades

* peab Stalinit võrdseks Hitleriga (või veel hullemakski)

* peab oluliseks iseseisvat mõtlemisvõimet ja südametunnistust ega lase “turundajatel”, “suhtekorraldajatel”, “pressinõunikel” ja muudel sarnastel asjapulkadel endale dikteerida, mida ilma asjadest arvama peab.

Viimase aja Eesti meediasaavutustes nimetatakse sedasorti inimest “paremäärmuslaseks”.  Ja siis imestatakse, miks kogu Euroopas üha enamatel inimestel kogu kupatus üle hakkab viskama.