Mõtted Moskva plahvatustest

Järgemööda tulid sellised mõtted:

1. Ehmatus ja aus kahjutunne tavaliste moskvalaste pärast.

2. Nending riigi tasandil: “kes tuult külvab, lõikab tormi”.

3. Kas ka “Kaukaasia mägistest rajoonidest toodud naisterroristid”, kes “ei suutnud piisavalt täpselt Moskvas orienteeruda” ja tegid paugu veidi vales kohas,  kandsid valgeid sukkpükse?

4.  Mitu ajalehte nüüd kinni pannakse, ajakirjanikku ära koristatakse, diplomaati välja saadetakse ja Kaukaasia küla ära hävitatakse?

5. Millisele riigile järgmisena terrorismi toetamise eest sõda kuulutatakse?

Korteripommid – Moskva teater – Beslan – metroo… Mis järgmiseks?

4 kommentaari postitusele “Mõtted Moskva plahvatustest”

  1. Oudekki ütleb:

    Ma viienda punkti täpsustuseks tahtsin ütelda, et Tšetšeenia juhtum muutus “terrorismivastaseks operatsiooniks” siiski alles pärast 9/11…

  2. Oudekki ütleb:

    Või sa tahtsid viidata asjaolule, et oled selle postitajaga ühel nõul: http://vineyardsaker.blogspot.com/2010/03/latest-bombing-and-personal-note.html

  3. Kakk ütleb:

    Huvitav artikkel. Selles mõttes olen kirjutajaga nõus, et “tšetšeeni terrorismil” pole suurt pistmist tšetšeenidega. Küll aga ei usu hästi, et tegu on CIA-ga. Nad lihtsalt poleks nii käpardid ega mängiks sellise tühise (andku hukkunute omaksed andeks – aga see oli terroriakti kohta naljanumber) paugu nimel Venemaale tugevaid kaarte kätte.

    Minu loogika ütleb järgmist. Inimesed, kes on otsustanud oma elu hinnaga surmavaenlase elu kibedaks teha, ei eksi metroojaamades ära ega lase end õhku vales kohas – ammugi veel mitte kaks korda järjest (plahvatusi oli kaks). Uudistes mainiti, et Moskva metroos on tipptunnil umbkaudu Eestii elanikkonna jagu inimesi. Venemaa lõunapiiride suht seadusteta aladel liigub tänini igasugust märksa tõsisemalt plahvatavat/mürgitavat/kiiritavat nodi piisavalt, et mitte kasutada “vaese mehe relvi” nagu kruvide ja mutritega tugevdatud lõhkelaengut. Tulemuseks olid kaks mugavalt väikest pauku, mis võimaldasid linna normaalse elurütmi poole päevaga taastada. (Taas kord – mulle ei meeldi küünilisus ja surmasaanute omaste valu on samavõrd ehtne ja hirmus kui igal pool mujal. Küll aga tuleks asja süüdlasi otsida hoopis mujalt kui ametlik teooria väidab)

    Mida võidab siit riigivõim? Massihüsteeria, oluliste probleemide vaiba alla pühkimine, “koondumine juhtide selja taha”, sõna- ja meedivabaduse piiramine suurema nurisemiseta, elanikkonna suurema jälgimise seadustamine. Ka mõne väiksemat sorti sõja alustamine on sellises õhkkonnas palju lihtsam.

    Kui 39 elu hinnaga saab enda võimu kindlustada, teeb Venemaa praegune eliit seda silma pilgutamata. Tõele au andes – sama teeksid ka mitme teise piirkonna valitsejad.

  4. Oudekki ütleb:

    Venemaa poliitilisse kultuuri kindlasti kuulub juhi tugevus, ning see, et Putin ja Medvedev on sõbrad, aitab kaasa monoliitsuse tunde tekitamisele. Sõna- ja meediavabadust piiratakse seal juba niigi ning seda paraku ka tõepoolest paljude kodanike nõusolekul ja suure juhi taha koondumiseks ei ole vaja terroriakti nagu mõnes liberaalsema taustaga riigis.

    Olles vestelnud mitme akadeemilise ja mitte-akadeemilise venemaa-uurijaga, on nad kõik kinnitanud, et ei tasu teha seda viga, et pidada praegust Venemaa võimu nii monoliitseks kui seda näidatakse. Pigem, leiavad nad, on see küllalt anarhiline ja nii mõnegi mõrva taga olevat inimest ei pruugi kohe üheselt seostada hetkel kõrgeimat võimu omavaga.

    Samas ei tohi kindlasti unustada, et seal on veel mitmeid teisi sisemisi jõude, kes tahaksid endale võimu ja kes võivad näiteks “väikest” terroriakti märguandenda, milleks nad on võimelised, see võib olla mingi sisemise poliitilise pinge lahendamine või samm selle pinge strateegilises käigus. Ja see võib olla samamoodi, märguanne kuskilt mujalt – mitte sooviga suureks terroriaktiks, aga just näidisena: me suudame inimesi tappa. Mõningaid võimalusi on Vineyard maininud, mõned neist on minu arvates väga nõrgad.

    Mis puutub sellesse, kas CIA oleks paremini teinud – noh, alati on kerge arvata, et see, kes on kaugel, on tublid. Ameeriklastel on CIA kohta see vana anekdoot, et “kuidas teada, et CIA ei olnud segatud Kennedy mõrva? – Noh, atendaat ju õnnestus” 🙂 Aga see selleks, ma tegelikult arvan, et CIA on suhteliselt professionaalne selles mida ta teeb – täpselt nagu ka Venemaa vastavad jõud. Ja kui see plahvatus oli “hädine”, siis ta oli seda sellepärast, et see oligi nii planeeritud.