Nobeli majanduspreemia laureaat, Columbia Ülikooli majandusprofessor [L] Joseph Stiglitz on viimaks välja öelnud, et kuningas on täiesti paljas. Tema British Medical Journal’is ilmunud [L] artikkel räägib praegusest patendisüsteemist ja selle rakendamisest meditsiinis ning leiab, et meedikud on ärihaide survel oma ideaalidest taganenud. Nojah, “ravim kui intellektuaalne omand” kõlab veidi paremini kui “passiivne eutanaasia”, aga mõte on iseenesest sama.
Soovitan lugeda – eriti [L] IMKE rahval, kes hakkab intellektuaalomandi teemaga järgmisel semestril tegelema.
Ei taha küll hipiaadetega IT vabavara fänne kurvastada, kuid tegemist on siiski täiesti erinevate asjdega.
Meditsiinis on patent ainus, mis tagab ravimi kvaliteedi ja vastavuse üle kümne aastasele katsete protsessile, millest läbi tulla on ettevõtte jaoks väga väga keeruline ning võttes arvesse, et ravimipatent kestab ainult 10 aastat on tegelikult kasum firmale kokkuvõttes väga väike.
Kuid kõige nukram selle loo juures on, et autor on kaks asja vähe sassi ajanud. Üks on arstidele suunatud turundus stiilis et firma A kondoomides pole auke aga firma B kummid lasevad läbi, kuna nende tootja pole ettevõte A. Selle kohapealt olen nõus, et eetika on ammu kadunud, kuid olgem ausad- turundusinimesed tahavad ka elada ja arstid on neile kerge saak.. seda enam, kuna arstid tahavad hästi elada;)
Teine teema on patendid ja patendiravimid. Siinkohal on küll paikapidav väide, et 10 aastase patendi kehtivuse ajal on ainult arendaja see, kes suudab õiget toodet pakkuda, kuna muu on võrreldav kunagi Kadaka turul ringelnud piraad plaatidega, mille ostmine oli tõeline jõululoos.
Ootoot, Chris – “hipiaadetega IT vabavara fänn” võin küll mina olla, väita seda aga Stiglitzi kohta on natuke liigjulge. Mees, kes on majandusteaduses Nobeli saanud, ei ole ilmselt oma mõtteid õhust võtnud.
Patent ei anna ega ole kunagi andnud garantiid asja kvaliteedi kohta. Selles osas olen põhimõtteliselt Sinuga teist meelt. Patent võimaldab ainult teistele tegijatele juriidilisi kaikaid kodaratesse loopida, kvaliteediga pole asjal absoluutselt mingit pistmist. Garantii ja patent on samuti täiesti seostamatud asjad.
Stiglitzi (ja ka minu) point siin oligi just selles, mida ka ise tunnistad – eetika on ammu kadunud. Viimane aeg oleks see üles otsida.
Olen nõus, et mõlemad olete lugupeetud teadusemehed, kuid ikkagi püüaks selgitada, et turundus ja pähemäärimine ei ole kuidagi patendiravimite probleem.
Firma, kes saab patendi, kuna on läbinud FDA kadalipu teab reeglina mida müüb ning sama teavad ka kliendid, vähemalt need, kes osalesid väljatöötamises ning tõsisemate ravimite puhul on neid väga-väga palju.
Teine asi on nn “võsafirmadega”, mis tegutsevad mugavusriikides, kus patendid ei kehti ning nende tegutsemine käib umbes nii: ostan kvaliteettoote, analüüsin seda ja püüan kopeerida, müün tugeva turunduse ja ajupesu saatel võimalikult suure kasuga maha.
Ravim on reeglina “kinnise koodiga” toode ning seetõttu ei ole ka paraleeltoote ostjal võimalik sarnaselt avatud lähtekoodiga tarkvarale ise järele kontrollida, mida ta tegelikult saab.
Seega jään enda juurde, et patent meditsiinis on vajalik ning vähemalt USA’s jaEuroopas võrdub kvaliteediga. Turundus ja ajupesu meditsiinifirmades ja meditsiiniturunduses on aga täiesti omaette teema.
Usun, et endise poliitprostituudina oleks see midagi ehk mullegi, sest põhimõtted on samad…
OK, arvan, et sain aru, mida mõtled. Ilmselt jääme kumbki oma arvamuse juurde ehk siis ameerikakeeli respectfully beg to differ. 🙂