16.07.2006 arhiiv

Filmielamus: Luther

16.07.2006

Selle aasta EKEK kirikulaagris näitas isa Heigo rahvale USAst toodud [L] filmi (psst, igasugused kopiraiditropid hakkavad seda kuuldes pröökama!) Martin Lutherist. 2003. aasta toode, valminud kuuldavasti mitmete luterlike organisatsioonide tellimusel ja levivat piiratud tiraažis.

Kuid film on hea. Tõsi, tegu on kahtlemata romantiseeritud käsitlusega suure usureformaatori elust (paralleeli võib tõmmata Franco Zeffirelli 1972. aasta looga Assisi Franciscuse elust [L] “Brother Sun, Sister Moon”) ning eks natuke on ka tendentslikkust näha (kes maksab, tellib muusika), kuid mitmedki ajaloolised detailid (kasvõi kuulus tindipotivise kiusava saatana pihta) on sisse toodud ning tulemuseks on kaasahaarav pilt omaaegse Püha Saksa Rooma Riigi ajast. Kogu selle suurejoonelisuses (vürstide ja kardinalide elu-olu), romantilisuses (Martini põgenemine Wormsist, nunnade põgenemise korraldamine tünnide sees ning hilisem abielu Katharina von Boraga) ja jubeduses (talurahva troostitu elu ning hilisema talurahvasõja metsikused mõlemalt poolelt).

Joseph Fiennes peaosas on väga hea, lisaks on näitlejateansamblis sir Peter Ustinov (Saksi vürst Friedrich Tark) ja Alfred Molina (kurikuulus indulgentsiärikas Johann Tetzel), tore on ka Claire Cox Katharinena ning Bruno Ganz Martini vaimuliku kasuisa Johann von Staupitzina (kes jääb vaieldamatult positiivse tegelasena ometi katoliiklaseks – muidu kipub katoliiklus saama kergelt musta märki külge) ja Marco Hofschneider Martini pikaajalise kaaslase Ulrichina, kes lõpus paraku katoliiklaste poolt ärapõletamise läbi kurva otsa leiab. Targa vastalise Girolamo Aleanderina teeb tugeva näitlejatöö Jonathan Firth.

Ajaloolisi küsitavusi otsimise korral ilmselt siiski leiab. Mõnes kohas on kronoloogia natuke paigast (ajalooline Martin oli vist jupp maad vanem kui filmis). Ehkki Martini inimlikud nõrkused on filmis kajastatud (kasvõi too tindipotilugu), on üle libisetud mõnest seigast, mis tänase vaataja jaoks kangelase portreega ei sobi. Kasvõi ajaloolise Martini soovitus mässavad talumehed marutõbiste penidena mättasse lüüa.

Aga ikkagi – see on hea film. Täiesti vaadatav ka ilma igasuguse teoloogiahuvita kui korralik ajalooline draama, detailide tundmine annab muidugi palju juurde. Võiks ju ka soovitada koolide usundiõpetuse ja ajaloo lektüüriks – kuid ei, äkki hakkab mõni ärksam tüüp seda nähes religiooni vastu sügavamat huvi tundma… 😛 Aga Kakk võtab millalgi kätte ja tellib selle kusagilt ära. Zeffirelli Franciscuse-looga koos.

Kolmas kirikulaager Uulus

16.07.2006

… toimus siis nüüd sel nädalavahetusel.

Vahva oli. Seltskond oli suuresti sama mis varasematel kordadel, hea oli mõnda vana tuttavat jälle näha. Sai kõvasti musa tehtud (põhiliselt koos vend Janekiga Pärnust), kaigastega vehitud ning sõpradega suheldud, kirikulistena muidugi ka teenistusi peetud. Paraku jäi pildistamine seekord unarusse.

Vahva oli laupäev, kui esmalt pidas isa Heigo pika loengu kiriku ajaloost, siis aga käisid külas päkapikud. Või noh, nii nad esmalt tundusid – tegelikult oli tegu hoopis ansambliga “Valge Vene” (lahe nimi ju). Pärnu Salemi baptistikoguduse neli meest, sellised “vana kooli” vaimuliku kantrifolgi tegijad (ilmalikuma rea pealt võiks ehk paralleeliks tuua Kukerpillid). Muidu Kakk sedalaadi musa väga ei fänna, aga need neli juba hallineva peaga selli (kui mitte arvestada ühe venna kiilaspead) suutsid end kuulama panna küll – mõjusid esiteks siirus ja teiseks läbiv mõnus humoorikus. Lisaks veel hea vokaal, kõik neli suutsid peale pillimängu (kitarr, mandoliin, suupill ja bassmandoliin) ka laulda. Omade lugude hulgas oli mitmeid päris häid, nagu “Lehmalaul” ja “Raskused vormivad mehe”.

Kui kontsert läbi sai, näitas isa Heigo läpparist seinale USA-st DVD-l toodud filmi “Luther”. Sellest kirjutaks eraldi.

Kogu laagris oli juba traditsiooniliselt mõnus ja kodune õhkkond. Aitäh kõigile, kes seda kujundada aitasid, lisaks suured tänud peamistele korraldajatele.