Kairu ja Priidu pulmad

… toimusid täna (s.t. reedel, tagasi koju sain tegelikult hommikupoole ööd – aga et sissekanne käib selle päeva kohta, siis on ka kuupäev 21.) siis seal Lääne-Viru kandis.

Minekuga läks kiireks, aga Kuusalu kirikusse sain siiski õigeaegselt kohale. Rahvast oli üksjagu, aga teenistust jälgida oli tiba kummaline – tundus, et suurema osa seltskonna jaoks oli kirik täiesti võõras koht ja nagu ei osatud seal õieti istuda-astuda. Laulatus oli suht lühike ja konkreetne (sellise seltskonna jaoks hea lahendus), aga paraku luges õpetaja suht-koht kõik lihtsalt paberilt maha (sihukese arhetüüpse liturgilise häälega pealegi) ning asi jättis üsna sellise Ding an sich kombetäitmise mulje.

Muidu oli kõik ilus. Kirikus olid värsked kased ja pruutpaar nägi hästi kena välja. Tavalise pulmaisa asemel oli vägesid kamandama pandud hoopis Marju-nimeline kena noor daam (kes nägi kangesti Celine Dioni moodi välja), kuid ta tuli sellega suurepäraselt toime. Laulatuse järel pandi rahvas autodesse ja pulmarong läks teele.

Hea oli, et auto ära tankisin – see sõit oli ikka päris pikk. Esmalt Priidu vanematekoju, siis mere äärde Kairu neiupõlvenime lendu laskma (kahjuks maandus selleks ettenähtud õhupallikimp hoopis suure puu otsas…), siis Kolgale, kus kohalikud panid pruutpaari traditsoonilisi ülesandeid täitma (puulõhkumine ja titemähkimine) ja viimaks Loksa külje alla kämpingusse. Truuks jäädes varasemale traditsioonile pulmasõitude osas sõitis Kakk suure osa teed lahtise aknaga, vasak jalg peegli juures aknast väljas (korra tuli pollar vastu, siis korjasin kähku ära). Käike tuli vahetada gaasijalaga, aga sellega sai hakkama. Eriti kino oli Loksal, kui CD-mängijast tuli klassikaline iiri jig ning Kakk siis rõõmsalt (aknast väljas oleva) jalaga takti vibutas. Rahvas vaatas teeservas, silmad krõllis peas…

Pulmapidu Loksal oli ka igati vahva, seltskond osutus väga toredaks. Marju juhtimisel tehti igasugu tsirkust (pruudi jala äratundmine, nina otsas tikutopsi edasiandmine jne). Igasugust jooki oli piisavalt, aga väheste eranditega jäid kõik igapidi sündsateks. Muusika eest hoolitses Kaido-nimeline (!) duo – esmalt tundus harilik süldikas, kuid sellid tegid oma rida tegelikult hästi (6-7 setti häält säilitades ära laulda pole kah niiväga kerge). Vahepeal laenasime Mardiga poistelt lava ja tehnikat ning tegime paar laulu, mis rahva poolt hästi vastu võeti. Üllatusena laulis isegi Kairu ühe laulu. Pruutpaari avavalss oli ka muide üllatuslik – Leonard Coheni “Take This Waltz”.

Tulema sain alles tublisti peale keskööd. Ülejäänud rahvas jäi suures osas ööseks sinna, vaid Mart tuli vist veel ära. Jätsin Kairu ja Priiduga nägemiseni (hästi armas oli see, et nad ekstra saatma tulid), keerasin iiri musa tuurid põhja (une peletamiseks) ja põrutasin koju.

Väga tore elamus oli – aitäh peakangelastele ning kapaga õnne igaks elujuhtumiks peale selle.

Kommenteerimine on suletud.