Nüüdseks on siis kaks Eesti suurparteid oma juhttöllid välja vahetanud. Pilt on kohe natuke parem.
Mis isand Pevkurisse puutub, siis omaaegne algus oli konarlik (kunagi on ka siin sel teemal kõvasti jõrisetud), aga vastupidiselt ootustele tuli temast (eriti reformlase kohta) lõpuks üllatavalt ontlik sotsiaalminister. Ja erinevalt paljudest üle-laipade-turnijatest ja üle kere tavotiga määritud tegelinskitest sai tema hakkama üsnagi sirgeselgselt. Nii et kui jõudis kätte eelmine juhtorava valimine, siis ei olnud tegemist üldse võrdse valikuga, oli Tolkienilt võrdpilti laenates valik inimese ja kääbiku vahel (ei mõtle füüsilist kasvu, vaid maailmapilti ja arusaamu). Oravad valisid aga kääbiku – mis sellest välja tuli, on hästi teada.
Seekord pandi siis vastu rämeda suuvärgi ja suure kirvega päkapikk… Isegi üllatav, kui selgelt valik tehti. Mine tea, ehk hakkab isegi valimistel osalemine tulevikus veidi mõttekam tunduma. Kui see teine suurpartei enda blatnoilepingu prügikasti viskab ja sorts Thulsa Doomile (sorry, Arnold!) ust näitab, siis võiks Eesti poliitikas natuke puhtamast õhust rääkida.