Kakk nüüd siis kodus tagasi. Enne kojujõudmist aga sai üksjagu kino…
Kuna õhtusööke konverentsil ei antud, oli enda leivakott kaasas. Üritasin küll lollikindlaid asju valida, aga ju seal mingi asi ikka piisavalt pahaks läks. Maitsest igatahes polnud küll midagi aru saada, aga mine tea. Igatahes eile nakitsesin midagi ja kerisin siis magama – äratus oli juba kell viis. Uni oli üsna hea, aga eks korralik kapsas olin küll (asjaolu, et hotellis valitses dzhunglipalavus ja -niiskus, ei tulnud üldse kasuks – oma toas sai need maha keerata, aga konverentsiruumid olid samasugused ja nii oli migreen pea pidev seisund).
Hommikul toimus poliitreklaam “Kaka haiseb”, s.t. kõht oli korralikult lahti. Mis ikka, sööma ei hakanud ja lasin hotellist niisama jalga. Kuni Lufthansa lennumasinani oli olukord enam-vähem kontrolli all. Kui aga õhku olime saanud, hakkas kõhus peale karm eksotermiline reaktsioon, mille tulemus otsis mõlemast otsast väljapääsu. Vedasin end stjuardessi nina all kemmerguukseni – jõudsin veel pomiseda “I feel a bit bad” ja panin sealsamas pildi tasku.
Kui pilt pikkamööda taastus, oli käimas karm kambakas Kaku kallal – niihästi kogu cabin crew kui ka miski hallisegune soliidse väljanägemisega Onkel, kes näis otse “Mägihaigla” seriaalist maha astunud olevat. Nojah, Kaku kaitseinglid tegutsevad endiselt efektiivselt – nagu talvel hange põrutades saabus minuti-paariga appi igavene dzhiibijurakas, nii ka nüüd: Kakku togiv onu oli saksa südamekirurg, kes puhtjuhuslikult paar istmevahet eespool äriklassis koju sõitis…
Kakku togiti kambaga senikaua, kuni süüdlane suutis ameerika keeli teatada, mis umbkaudu lahti on. Vahepeal oli Herr Doktor juba jõudnud vererõhu ära mõõta ja näpuotsast verd võtta, seejärel tiriti Kakul pintsak maha ning järgnev sõit meenutas vist Christopher Robini trepist ülesminekut, Puhh põnt-põnt-põnt järgi lohisemas. Igatahes rabati Kaku jalgadest kinni ja lohistati laiema koha peale, kus sai edasi manipuleerida.
Kui toidumürgituse asi selgus, läks lugu viimaks rahulikumaks – rahvas sai aru, et ohver kohe otsi andma ei hakka. Kakk kupatati äriklassi tühjale istmereale pikali ja joodeti hullumoodi vett ja teed sisse. Tohter jagas autoriteetsel häälel selgitusi ja hoidis Kakul silma peal. Algul leidis ta, et nüüd peaks päev-paar Frankfurtis paranema – sellega oleks vist probleeme tekkinud, nii et kuna Kakk natuke end paremini tundis, lubas tohter lõpuks ikkagi edasi sõita.
Lufthansa teenindusmehhanism hakkas sellise juhtumi puhul veatult tööle. Lennuki vastas oli paar parameedikuid, Kakk transporditi natuke maad edasi. Seal ootas mundris tibi, kes Kaku ratastooli toppis ja eri terminale ühendava rongi peatusse transportis. Järgmine samasugune tibi sõitis rongis kaasa ja vaatas, et ega Kakk ära ei kuku. Kolmas tibi sõitis teises terminalis ette elektriautoga – nii et Kakk leidis end sihtkohas väga kiiresti (võrreldes tavalise rändamisega). Isegi passi- ja turvakontrollist kupatati läbi nagu vene sõjaveteran vne otsheredi. Tõsiselt muljetavaldav…
Frankfurt-Tallinn -lennul tuli juba ise stjuardessile asi ära rääkida, kuid seejärel jätkus ka seal “vee ja tee” rezhiim laitmatult. Kõige suurem kirves aga selgus hoopis koduses Tallinnas – esmakordselt Kaku pikkade lennurännakute jooksul õnnestus vedajatel suur kott ära kaotada. Täitsin taotluse ära, ehk leiavad üles (õnneks seal väga elulisi asju polnudki). Taksosse ja koju.
Et laupäeva pärastlõunal õnnestus Lissabonis ka natuke jalutada, siis panen homme mõned pildid ka üles. Täna ei jaksa.
Igatahes siinkohal olgu suured tänud edasi antud nii Lufthansa lennuteenindajatele kui ka Herr Doktorile… Ja muidugi ka tollele seal üleval, kes asju omamoodi korraldab. 🙂