Eelmisel sügisel õnnestus trenniga üle pingutada ja endale [L] lateraalne epikondüliit hankida. Pool aastat oli parem käsi niivõrd metsas, et kahvlit sai suu juurde tõsta, tassi ei saanud – valu oli nii hull, et Kakk õppis vasaku käega kruusi kasutama. Ja kui juba tass oli raske, siis ligi kolmekilone Dell Latitude oli seda kohe kindlasti (tõsi, kätt all hoides polnud valu nii hull). Mõnel üritusel läpakaga käies oli ikka jama suur – isegi kotist välja tõsta ei saanud toda õieti. Ja siis lisandus plaani juulikuine [L] HCII 2013 konverents Las Vegases ning mõte Delliga mööda lennujaamu joosta tundus päris kole.
Lõpptulemuseks oli Delli siirdumine vanema jõmmi käsutusse ja investeerimine [L] Asus Zenbook UX32VD-sse. Esmakordselt ei ole Kaku läpakas Dell või IBM/Lenovo – aga valikukriteeriumidele (kaal, suurus, jõudlus, ekraan, klaviatuur, Linuxi tugi) näis see kõige enam vastavat. Aitas ka see, et eelnevalt oli üks samuti “pingviini” pruukiv hea kolleeg sama masina soetanud ning tundus rahul olevat.
Põhiline üldmulje – väga õige liigutus. 13-tolline (nagu eelmine Dell XPS, millel kahjuks graafikakaart üles ütles – siiani on kahju, see oli väga hea läppar) ja kaalult veidi alla pooleteise kilo – isegi haige käega polnud mingit käitlusprobleemi, ka reisil mitte. Näib, et 13 tolli ongi Kaku tarbeks parim suurusevalik – piisavalt mobiilne ja samas piisavalt suur igapäevaseks töövahendiks.
Asuse ekraan on väga korralik matt 1920×1080-se lahutusvõimega isend. Samas tekitas suur lahutusvõime ka probleemi – nägemine pole enam päris seesama kui vanasti (isegi esimesed prillid on olemas – tõsi, kasutusel vaid lugemisel ja pikemalt arvuti taga) ning suure reso ja küllalt väikese ekraani kombinatsioon tekitab aeg-ajalt kirbusitasündroomi. Õnneks saab Linuxil kõiki asju sättida – ühe konkreetse soovitusena võib mainida Firefoxi [L] NoSquint -nimelist pluginat.
Jõudu on masinal kõvasti, Zenbookil on ühena vähestest selle klassi läpakatest Inteli i7 protsessor. Graafikaga tegeleb paarisrakend Inteli korralikust HD 4000 integreeritud lahendusest ja NVidia GeForce GT 620M-ist. Vaikimisi töötab Linuxi peal Intel – NVidia töölesaamiseks tuleks pruukida [L] Bumblebee-nimelist paketti. Sellega saab käivitada soovitavat programmi nii, et graafikat hakkab vedama NVidia kaart – käsurealt tuleb programminime ette panna “optirun” (N: optirun tuxracer), sama muudatuse saab muidugi soovi korral teha ka graafilistes käivitajates. Kuuldavasti on kavas see probleem lähiajal uute kernelitega lahendada – ootame siis onu Linuse abi…
Mälumaht on suht standardne 4GB (Linuxil ilmselt ei teki sellega probleeme masina tõenäolise eluea lõpuni) ja kettaks kombinatsioon 24GB välkmälust ja 500GB tavakettast (seega täiesti piisav). Klaviatuur on madala käiguga, Apple’i stiilis (üldse on Zenbook vist üks kõige “mäkimaid” PCsid), aga harjumise korral päris mugav. Zenbooki õnnestus vähemalt tol hetkel saada vaid ameerika ja vene klaviatuuriga – ent õige eesti itimees peaks suutma ka ameerika klaveril eesti asetust kasutada. 🙂
Puuteplaat on igavene lahmakas, nuppudena toimib selle alumine serv – ja see on Zenbookil vist üks lahjemaid omadusi. Igatahes on Kakk üle väga hulga aja hakanud läpakale vahepeal hiirt külge ajama (seni on väga kaua ainuüksi puuteplaadiga toimetatud). Aga samas pole ka midagi väga hullu, hakkama saab.
Ühenduvuse osas on Zenbook suht tüüpiline õhuke masin. Plaadilugejat pole (ka kaasas mitte), välimiste juppidena on realiseeritud nii VGA-väljund (kaasas on mini-USB-ga pistik) kui võrgukaart (kaasas on tava-USB-ga jupp, mille keskmine kaabel nägi nii habras välja, et võimalike purunemiste vältimiseks sai see kohe üleni hõbedasse maalriteipi mässitud). Lisaks on SD-kaardilugeja ja 3 USB-pesa (millest üks läheb suure osa ajast võrgukaardi kätte).
Kaasasolev aku peab vastu võrreldavalt paremat sorti tavaläpakatega – ilmselt mõni ultrabook peab kauem. Samas tuleb arvestada, et Zenbook on jõudluselt üle keskmise, seega ei oskaks viriseda. Hetkeseisuga pole Eestist selle mudeli jaoks varuakude müüjat leidnud, aga ehk tuleb (ja muidugi ei ole tänapäeval probleem ka see nettipidi välismaalt tellida).
Linuxi-huvilistele soovitaks kindlasti tutvuda [L] selle lehega, põhilisemad asjad saab siit kätte. Üldine märkus – Zenbook on suhteliselt uus masin uute juppidega ja tahab seetõttu saada ka uut tarkvara. Senine viimane Ubuntu ja Minti pika toega (LTS) versioon (Ubuntu 12.04, Mint 13) on vanavõitu kerneliga ja mõned asjad ei taha hästi toimida (ekraaniheleduse klahvid, puuteplaadi paremklõps). Lahenduseks on kas kerneli uuendamine (lihtsa õpetuse leiab UpUbuntu blogist, näiteks [L] siit) või mõne värskema versiooni paigaldamine (hetkel on Kaku masinas Mint 15; tõenäoliselt lahenevad mitmed ebamugavused järgmise LTS-versiooniga tuleval kevadel). Kindlasti soovitaks ära uuendada ka Inteli draiverid – vaikimisi versioon ei suutnud näidata korralikult projektorisse peegeldatud ekraanipilti. Lihtne õpetus on [L] siin.
Üks kummaline probleem esines Zenbooki BIOSi uuendamisega – see toimis ilusti, kuid suutis seletamatul põhjusel ära tappa Linuxi alglaaduri (GRUB2). Seega, kes sellist asja plaanib, võiks seda soovitavalt teha enne põhisüsteemi lõplikku paigaldamist.
Lõpuks: väike jama tekkis vanade DOSi mängudega – [L] Dosbox läks üleekraanirežiimi puhul lahutusvõimega lolliks. Üheks lahenduseks on lisada dosbox.conf’i read
output=overlay
windowresolution=1920×1080
fullresolution=1920×1080
Aga lõppkokkuvõttes on Kakk üpris väga rahul. Ja käsi on kah nüüdseks peaaegu korras.