Robotipäev

Kolledži IT-didaktika uurimisrühm ehk CM (ametlikult Creativity Matters, mitte-nii-ametlikult Creative Madmen) kolleeg Janika eestvedamisel otsustas kasutada järgmist kogukonnaseminari (inim-)katsete läbiviimiseks. Üritasime uurida, mismoodi mõjub “pulgajuku” ehk Double 3 kaugosalusroboti kaudu suhtlemine n.ö. tavainimesele erinevates olukordades ja rollides. Lisaks ülikoolitegelastele oli kohal ka punt Ida-Tallinna Keskhaigla meedikuid, kes plaanivad ka enda töös robotitega katsetama hakata.

Eriti lõbusaks läks asi aga pärastpoole, kui seltskond jagati tiimideks ja kästi igal tiimil lavastada kolmveerand tunniga mingisugune lühisketš, kus osaleks nii robotikasutaja kui ka “päris” inimesed (asi sarnanes sellisena natuke tuntud fotojahimänguga). Ja siis tulid järgemööda a) üksik patsient isolaatoris robotist arsti peale jauramas, b) segane perekond, kus pereema kamandas vägesid roboti kujul, c) tänaval toimuv sünnitus (sündsuse mõttes oli sünnitaja jäetud nähtamatuks – kohal oli vaid natuke närvis papa, appi tulnud naisterahvas ja robot-ämmaemand) ning d) vanadekodus robothooldaja peale porisevad mammid (“ma ei taha sinist tabletti, tahan rohelist!”)… Kino kaugelt enam kui rubla (euro?) eest…

Üldiselt aga oli see üle pika aja üks kokkupuude päris teadusetegemisega, kus põhirõhk oli huvitavate küsimuste küsimusel, nutikusel ja teravmeelsusel, mitte potjomkinlusel (viimast esineb paraku tänapäeva teaduses piisavalt).

Siia lõppu siis üks tiimipilt ka (pulgajukud jäid ka kenasti pildile).

Creativity Matters -tiim 2022

APDEIT 30.08: paar teatrivideot pandi Tuubi üles, linkisin postitusse ka.

2 kommentaari postitusele “Robotipäev”

  1. maks eelrand ütleb:

    Räägi robotipäevast lähemalt, aga võimalusel läbi huumoriprisma!

  2. Kakk ütleb:

    No ma väga palju lisaks ei oskagi öelda. Alguses räägiti üldisemalt, mis need on ja mida teha annab, siis tehti katseid ja lõpuks oli robotiteater (vt videoid postituse seest, need olid lõbusad küll).

    Aga sellest katsest võib natuke siis rääkida. Jagasime rahva paaridesse, üks pandi koos robotiga ruumi, teine oli ruumist väljas ja juhtis läbi läpaka ruumis olevat robotit. Siis pidid mängima olukorda, kus õppejõud ja õpilane omavahel suhtlesid (mõlemad rollid tehti läbi). Ja paarides olid algul inimesed, kes teineteist tundsid – ja siis need, kes olid omavahel võõrad.

    Uurisime seda, kui lähedale inimene robotile läks – kas jättis samasuguse vahemaa kui päriselt teise inimesega või läks ninapidi vastu robotit (ehk siis seda, kas ta pidas robotiit teiseks inimeseks või läpakaks/tahvelarvutiks). Tuli välja, et suheldi nagu teise inimesega, aga vahel veel kaugemalt.

    Üks huvitav küsimus õnnestus endal sinna juurde visata – ma nimelt väitsin, et roboti kasutamist mõjutab varasem kogemus arvutimängudega. Selgus, et nii ongi – inimene oskab paremini orienteeruda. Nii et pakkusin välja, et kui hakkame roboti kasutamiist õpetama, siis esimeses tunnis mängivad kõik Doomi. 🙂

Kommenteeri