BBSummer Resurrections ’22

… toimus eile Valtu jahimajas.

Kakk ei olnud varem ausalt öeldes üldse BBüritustel käinud, aga omaaegne jutuka- ning hilisem haridustehnoloogiaperiood olid väga suure osa sealsest rahvast tuttavaks teinud, nii et taaskäivitusüritusele kutsuti ka (aitüma muidugi).

Kohale jõudes oli (nagu juba öeldud) ees üsna kodune (samas ikka ka päris esinduslik) seltskond – hulk endisi ja praegusi kolleege, õpilasi ja vana aja jutukasõpru. Äge Fidoga särk anti ka kohe ning siis kamandati kohalikku lasketiiru pauku tegema. Märgile õnnestus ikka üle 50% laskudest pihta saada, aga mitmed muidugi lasid palju edukamalt.

Lõunasöögiga oli taas veidi uurimist gluteeniküsimuses, aga vist läks õnneks ja kastmes jahu ei olnudki (igatahes kiire jooksmine jäi ära). Pärast lõunat pidas Anto Veldre (muide, ka endine Kaku õpilane) ägeda ja mitmekülgse loengu-arutelu eri teemadel (näiteks vene filosoof Dugin ja tema arusaamad). Pealelõuna kulus kommunikatsioonile ja kohale toodud eri vanuses arvutite peal vanade mängude toksimisele.

Õhtupoole naelaks oli ilmselt A. M. Poogen. Ikka jube vinge, millist häält saab panna tänapäevase elektroonika abil tegema sitahargi ja vikati (tõsi, vikat oli üksjagu ümber ehitatud, tulemus meenutas ühekeelset kontrabassi – aga tera oli täitsa aus ning pärast ütlesin, et nüüd on vist death metal uue tähenduse saanud). Lisaks hiiurootsi kandled (üks neist ilmselge moderniseering, teine traditsioonilisem) ja setu kannel –  ning muidugi hunnik luupereid ja muud elektroonikat. Hästi äge tunniajane ülesastumine oli.

Õhtusöögiga läks natuke lahjemini, õnnestus vaid paljaid viinereid näsida (muu oli gluteeniga) – aga ajas asja ära. Õnneks toodi ka ööülikooliks plaanitud küberturbearutelu ajakavas ettepoole ning see õnnestus ära kuulata, enne kui peale ühtteist kodu poole tüürisin.

Aitäh korraldajatele kutsumast, tuleb heameelega teinekordki.

Kommenteeri