Eile arutasin ühe kolleegiga mulle väljapakutud ametijuhendit, millele jätsin esialgu allkirja andmata. Loodetavasti õnnestub asja edasi arutada.
Peamiseks põhjuseks oli taas teadustöö. Kui TTÜ-s defineeriti mõne aasta eest õpperaja kaasprofessori ametikoht, siis oli see sõnastatud sisuliselt “parimad õppejõud ülikoolis”. Just õppejõud, mitte teadlased – viimastel on ligipääs nii teaduriametitele kui ka tenuurile, selge õppetöökallaku puhul oli enne ÕKP väljakäimist reaalseks laeks vanemlektori positsioon (pool sammu vanast dotsendist allapoole).
Alguses valiti kaheksa(!) inimest terve suure ülikooli peale, nüüdseks on neid juba natuke rohkem. Viimasel aastal aga tundub, et selle ametikoha eripära ei taheta eriti arvestada. Ikka toimub togimine suurema teadustöö suunas – kui jauramine väga suureks läheb, siis lubatakse õppetööd vähemaks võtta. Aga mis siis õpperajast järele jääb?
Eriti kummaline tundus pakutud ametijuhendis nõue omaenda teadussuuna väljaarendamiseks – kui teadustööle on arvestatud 20% töökoormusest (mis selle profiili puhul on täiesti õigustatud, põhirõhk peabki olema õppe- ja õppearendustööl), siis kuidas kujutatakse ette uue teadussuuna rajamist 0,2 töökoha baasil? Jah, kindlasti on võimalik mingisugune JOKK püsti panna ja hakata artikleid vorpima – aga see ei ole teadus.
Kui otse öelda… Ma tahaks pigem, et mind mäletataks kunagi tulevikus hea õppejõuna – inimesena, kes aitas paljudel iseenda peaga mõtlema õppida ja nõnda natuke targemaks saada. Mitte ebaefektiivse (ja kohati korrumpeerunud) “publish or perish” -süsteemi tujutu mutrikesena, kes tootis aastate jooksul kuhja artikleid (parasjagu käimasoleva projekti teemade vahel hüpeldes), mida tegelikkuses aga lugesid väga vähesed.
Praeguses ülikoolis on ridamisi tõsiseid probleeme, mida võiks proovida lahendama panna just sellesama õpperaja seltskonna (tehisintellekti kasutuse reguleerimine õppetöös tuleb kohe meelde, samuti juhendajate koolitamine, eetikaküsimused, mitmetes kohtades tuleks tõhusamaks teha ka lõputööde valmimise protsess). Ja kui asja hästi korraldada, siis saaks selle tulemusena ka rea teadusartikleid.
Sa panid mind asja huvitama. Küsisin AI-lt ja ChatGPT vastas mulle nii:
“Ülikoolide teadustöö ja õppetegevuse kvaliteet võib erineda sõltuvalt paljudest teguritest, sealhulgas ülikooli mainest, teaduskonna koosseisust, ressursside kättesaadavusest ning valdkondadest, mida uuritakse. On mitmeid ülikoole, mis on tuntud nii teadustöö kui ka õppetegevuse tipptaseme poolest. Mõned sellised ülikoolid on:
Massachusettsi Tehnoloogiainstituut (MIT) – MIT on tuntud maailma juhtiva teadus- ja tehnoloogiaülikoolina. Seal on tugev seos teadustöö ja õppetegevuse vahel ning ülikool on kuulus oma innovatsiooni ja tipptasemel tehnoloogiaalaste uuringute poolest.
Stanfordi Ülikool – Stanford on üks maailma juhtivaid ülikoole, mis on tuntud nii teadus- kui ka õppekvaliteedi poolest. Ülikoolil on suurepärased uurimisvõimalused erinevates valdkondades ning see on viljakas teaduspublikatsioonide ja tehnoloogiaettevõtete loomise osas.
Harvardi Ülikool – Harvard on üks maailma vanimaid ja prestiižsemaid ülikoole, millel on tugev maine nii teadustöö kui ka akadeemilise tipptaseme osas. Seal tegutsevad tippteadlased erinevates valdkondades ning ülikoolil on ka rikkalikud ressursid teadus- ja õppetöö toetamiseks.
California Ülikoolide Süsteem – California Ülikoolide Süsteem (University of California System) koosneb mitmest ülikoolist, sealhulgas UC Berkeley, UC Los Angeles, UC San Francisco ja teised. Need ülikoolid on tuntud oma kõrge teaduskvaliteedi ja akadeemilise tipptaseme poolest ning neil on suurepärased võimalused teadustöö ja õppetegevuse läbiviimiseks.
On oluline märkida, et parima teadustöö ja õppetegevusega ülikooli määratlemine võib olla subjektiivne ning see võib sõltuda ka konkreetsest erialast või valdkonnast. Ülikooli valimisel tasub uurida selle mainet, teaduskonna kvalifikatsiooni, uurimisvõimalusi ja muud olulist teavet, et teha informeeritud otsus vastavalt oma huvidele ja eesmärkidele.”
Siit sain idee luua Eesti Ülikoolide Süsteemi, kus rahastus oleks vähemalt 400 miljonit. Ja ärisuuna õppejõud ning nende õpilased muretsevad meetodi, kuidas 400 miljoni kokku lüüa. Näiteks õigel ajal oleks pidanud ostma bitcoine (30 senti 1 bitcoin). See viimane lõik on pisut huumoriga.
Muidugi peaks olema riigi poolt loodud õigussüsteemid valmis, et teadustöö saaks alata. Näiteks tulevikus on vesi kulla hinnaga. Oleks vaja ikkagi uusi meetodeid, et kuidas hoida vesi torustikes puhas, et ei oleks seda juhtumit, mis oli Kuressaares. Sellist aparaati, mis teatud torude ühenduses kontrollivad pidevalt mustuse ja bakterite, viiruste astet.
Siin AI väga mööda ei panegi. 🙂 Nende eespoolmainitud kohtade aastaeelarved ületavad Eesti riigi oma (Eesti riigil 2022. aastal 13,1 miljardit eurot) – sobivate inimeste valimine on lihtne ning inimesele saab väga selgelt ette kirjutada, mida selle hea palga eest tegema peab. Eesti ülikoolid on maailma pingereas kusagil esituhande teises pooles (jämedalt) ning siin tuleks natuke rohkem vaadata, kes mida teeb ja kas ta sinna sobib.
Eesti ülikoole ühe mütsi alla panemisest on räägitud (näiteks Eesti Ülikooli nime all). Samas ei ole ma päris kindel, et sellest asja saaks.
Ei ole mõelnudki Eesti Ülikooli nime, rohkem nagu Eesti Ülikoolide süsteemi (võrgustik) alla. Ühine rahastus- ja teadusarendus mudel. Samas ülikoolide enda juhtimine jääb ikka endale. Ja ei tohiks süsteem olla liiga riigi poole kaldu. Reformierakond on kaunis kahtlane organisatsioon. Minu idee on, et ülikoolide rektorid ja vastavad finantsspetsialistid saavad võtta laenu õppe tegevuste ja suundade arenguks otse pankadest ja riigi poolse allkirjaga. Ja peaminister ja president peavad allkirja andma.
Koos reeglite, kodukorra ja avaliku rahastusseadustega. Mingi POINT peab ju olema, mis arengut soodustab kui mitte praegu, siis kunagi ikka.
Tartu Ülikool ju loodi Rootsi Kuninga abiga. Mingisugune rahapomm peaks ju ikka kunagi eestisse lendama. Kliimakriis, veekriis. Kui need toovad ainult kahju, siis pole vaja siin planeedil eladagi ju.
Kas mulle tundub või on see päriselt ka, et google translate tõlgib eesti keelt juba paremini.
Ma ei pidanud enam ingliskeele koduka originaali vaatama, sest google tõlkis juba päris loetavalt.
Ingliskeelset veebilehte tõlkisin siis..
Tjaa, ma just eelmisel nädalal sain selles asjas kõvasti naerda. Küsisin ühe üsna vana ja tuntud eesti slängiväljendi ingliskeelset tõlget, vastuseks pakuti “egg whistle”.
Tegemist oli (muidugi mõista) munapiiksuga. 🙂