Kui see [L] Telegraphi lugu oleks ilmunud Delfis või mõnes muus Eesti kanalis (üldine tase on suht võrreldav), oleks küll mõelnud, et mõni mees on jaani puhul end sassi kamminud. Aga paraku Britannias eriti jaani ei peeta ja tegelikult pärineb see nädalake jaanieelsest ajast.
Väga loodan, et tegu on vastutustundetu ajakirjanikuga, kes tolle onu jutu kontekstist on välja rebinud ja üritab sensatsiooni üles keerutada (või siis teeb katset kaht usundit üksteise vastu mängida). Absurdsete väidete osas annab isegi Kiviräha viimasele silmad ette. Lugejad on kah suht tagajalgadele aetud – inglased vist üldiselt väga tihti 2000+ kommentaari ei kirjuta..
Aga kui tõesti sealmaal asjad nii on, siis on sügav jama majas.
UK-s on see “kristlaste ja moslemite” vastandus juba küllalt pikaaegne: tuletame meelde, et ka Rushdie juhtumi puhul protesteerisid moslemid, et “riik kaitseb kristlasi nende usu solvamise eest, aga meid ei kaitse, see ei ole võrdne”. UK seadusandlus nimelt nõuab kõigi uskude võrdset kohtlemist (ja sellega see raport tegelebki). Ja praegu arutatakse ka väga tugevalt “Briti multikultuursuse” mudeli ebaõnnestumist ja seda, mis ette saab võtta.
Seega, see on üks osa poliitilisest vastasseisust ja Mr Phillipsil on selgelt poliitilised huvid nii parteipoliitiliselt kui vastavalt oma usule ja Telegraphil on kindlasti teatud huvi neid mingis raamistikus näidata, seega, soovitan olla ettevaatlik ja pigem lugeda tema originaalsõnu. Sest tegelikult, mida ta selle artikli põhjal ütleb? Ütleb, et leidub kristlikke äärmusgruppe, kes tegelevad jõhkra poliitilise võitlusega ja see on palju suurem probleem kui moslemid. Mis tegelikult ei olegi päris “segikamminud jutt”. Lisaks ütleb veel, et Dawkins ründab usku. Ründab jah 🙂
Mis puutub vastasseisu kristlased-ateistid, see on juba 19. sajandist käiv vaidlus. See ei ole nii tugev, sest 19-sajandi-liberalism on seal tegelikult jätkuvalt hegemoonilisel positsioonil, aga mõned kristlikud poliitilised grupid muidugi soovivad seda rünnata, mida neil ka teha lastakse.
Nojah, siis on see pigem ikkagi kahe vastase kokkuässitamisüritus briti toleliberullallaa-establishment’i poolt. Aga õnneks üsna mannetu, pigem on see (nende vaatevinklist) oht – selles mõttes, et pideva ajupesuga juba üsna tuimaks taotud tavakodanik võib äkki mõtlema hakata ja aru saada, kui kaua ja edukalt on juba sealmaal “konna keedetud”. Ja see Inglismaa äärmuskristlaste jutt minu arust eriti tõsiselltvõetav küll ei ole (ja see näibki olevat peamine asi, mis kommenteerijatel kopsu üle maksa ajab). USA-s on teatud seltskond äärmuslasi, kes on vaieldavalt kristlased ja kellel on poliitiline ambitsioon, UK kohta pole küll kuulnud.
Ma ise loodan, et Euroopal tuleb veel õigel ajal mõistus pähe. Aga paraku ei saa välistada ka seda, et ühel päeval tuleb isiklike vaadete tõttu (ka siis, kui neid avalikult ei kuuluta) näiteks õppejõu ametist loobuda – ja loomulikult mitte omal soovil. Kummaline on see, millist mõttepolitseid on suuteline looma sõnades liberaalsust ja sallivust promov seltskond.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis Iirimaa (saare mõttes) on kaheks jaotatud just nimelt usulisest kuuluvusest lähtuvalt ja et kogu see madistamine seal sai alguse ka usulisest kuuluvusest lähtuvalt.
Mis aga puudutab moslemite sõjakust, siis see tõesti pole suurem ega väiksem, kui suvalisel teisel usutunnistusel 🙂
Hillar: Paraku vist siin mäletad valesti. Samavõrd asjakohane kui Põhja-Iiri konflikti usutunnistuste peale taandada oleks nimetada meil siin aprillis 2007 toimunut luterlaste-õigeusklike konfliktiks. Usutunnistus on seal siiski täiesti kolmandajärguline tegur – põhiline ajalooline vastuolu on kohalike ja impeeriumi poolt sissetoodud ja igati toetatud asunduskolonistide vahel (ja seda, mida siinmail tegi Ivan Julm, tegi seal Cromwell) – seega küllaltki sarnane olukord siinsele, ainult et seal on ka kohalik rahvas suures osas tulnukate keele omaks võtnud.
Moslemite puhul ei ole sõjakus samuti niivõrd kinni usus, kuivõrd seda usku rahvaste kultuuris.