Näe, ka ookeani taga saadakse vahel Venemaa asjadele pihta. Ilmselt küll eeskätt seetõttu, et kährikud ei piirdu vaid väiksemate naabrite peale klähvimisega, vaid üritavad ka onu Samile endale fakki näidata.
Päev: 21. mai 2007
“Ei ole kandiline pea…”
Tolle jaburuse peale passib hästi lugeda veel korra Runnelit…
Räägi mulle ajast
räägi mulle ruumist
Räägi isamajast
räägi tollest juunist
mille kohta ringi
käib üks loll legend
nagu meie ise
oleks tapnud end
Lugemisi
Esmalt sattus kätte Tele2 kliendileht. Tuleb tunnistada, et erinevalt tavapärasest “meie ruulime”-ajuseebitusest on seal lisaks reklaamile ka üsna mitu harivat lugu. Eriti meeldis intervjuu Priit Vesilinnuga – National Geographicu ajakirjanikuga, kes kirjutas 1980. aastal NL võimudele äärmiselt vastukarva ning laia vastukaja tekitanud loo Eesti ajaloost ja tollasest tegelikkusest. Ka praegu on tal üsna palju öelda.
Teine tunnustav viibe tuleb aga teha mehele, kes läks Eesti ajalukku lausega “Ükskord me võidame niikuinii!” (temast kirjutas eelmise nädala Ekspress). Mees, kel oli piisavalt selgroogu vastu hakata omaaegsetele nõuka-tegelastele ning kel on seda ka piisavalt, et peale aprillisündmusi Keskerakonnast avalikult välja astuda. Respect, nagu tänapäeval on moodne öelda.
Ja veel üks ülihea, ehkki sees keerama panev lugu on Ekspressis. Pekka Erelt kirjutab [L] paralleelidest 1924. aasta 1. detsembri ja hiljutise pronksiöö vahel. Üks ja sama saatanlik käekiri – too riik ei ole vahepealsete aastatega mõhkugi muutunud.