Muusikaelamus: rokkiv Alen

Alen Veziko jõudis Kaku musavalikusse [L] ühe väga hea kontserdiga 2013. aastal Kumus. Väga mõnus meloodiline eestimaine softrokk, mida aitas esitada punt häid muusikuid tippkitarrist Laur Joametsaga eesotsas.

Nüüd sai käidud Pärnus uue plaadi esitluskontserdil. Ammende villa aias oli jaheda ilma tõttu üsna vähe rahvast, ent tõenäoliselt oodati sarnast romantilist “naistekat” (igati heas mõttes, enamik Kaku lemmikmuusikat käib tegelikult samasse rubriiki) kui Kumus. Ent lavale vaadates puudusid klahvpillid täiesti, küll aga paistis Gibson, Fender ja Rickenbacker (vist)…

Ja kui asi lahti läks, siis… tuli korralikke detsibelle (väga hea ja puhta saundiga, helimehele tuleb mütsi kergitada) ja klassikalist rokki. Alen on viimase plaadiga otsustanud ronida Terminaatori ja karmima otsa Smilersi rea peale – ja teeb seda pagana edukalt. Kõige lahedam lugu oli 2 Quick Starti kaver “Lõpuks leidsin sind”, mis arranžeeringult ja saundilt oli väga korralik rokknumber (midagi uue Europe’i ja kunagise Stryperi segu sarnast). Paulus, Laisaar & Co on tegelikult head poppheliloojad – kahjuks aga esitavad nad enda loomingut ääretult vastikus soustis, nii et lugude headusest arusaamiseks on kaverdajaid vaja. Alen igatahes tuli väga hästi toime.

Kontserdi lõpupoole tuli ka pehmemaid lugusid (“Päikesepoolsel tänaval” oli teine lemmik kontserdil) ning lisaloona esitatud hiti “Ei ole öeldud lihtsalt tuulde” pikk kitarrivariant meenutas üksjagu Claptonit.

Plaat sai ka ostetud ja Alenilt autogramm küsitud. Nii häid live-esinejaid ei ole sellise rea peal tegelikult Eestis hetkel kuigi palju.

Kommenteerimine on suletud.