21.08.2020 arhiiv

Taasiseseisvumispäev

21.08.2020

Eile hilisõhtul peale pulmast tulekut vaatasin kordusest üle mõned päevased saated. Vahvaid asju oli, näiteks “August 1991” (mis ütleb ausalt ära, et on libadokumentaal, ent suudab tollast vaimu üsna hästi taasesitada) ja muidugi kogu Ruja värk (oleks eespool mainitud pulmad mõnel teisel päeval olnud, oleks kindlasti Lauluväljakule läinud).

Aga ikkagi… Normaalses riigis oleks president pärast viimaste päevade blamaaži vist tagasi astunud. Inimene ei adu enam üldse, mida selles ametis sobib ja mida ei sobi teha. Anda vägivallavastane eriauhind inimesele, kes a) on laiemas plaanis vägivaldseid avaldusi teinud korduvalt ning b) käitub selgelt ebakohaselt, on sisuliselt ühe teatava sõrme näitamine tervele rahvale. Ju ollakse nüüd seisukohal, et “uut ametiaega niikuinii ei tule – teen, mida ise heaks arvan”.  Kahju, suurele osale eesti rahvast jäi pidupäevale vastik maik juurde.

Eesti rahvas vajab uut taasiseseisvumist, seekord eeskätt vaimset. Tuleks õppida kasvõi tollest 30 aasta tagusest ajast, lõpetada lühinägelik rehepaplus ja võimude ees pugemine (kus iganes need ka ei asuks) ning kauasest heast elust lolliksläinud naabritelt totruste importimine (kohati tekib paralleel mitmete nõuka-aja veidrustega “Pioneeride bugist” pildiga kilekottidega kaubitsemiseni). Paljud võiksid peeglisse vaadata, enda pea sealt üles leida ja siis seda taas kord mõtlemiseks kasutama hakata.