…ehk veel üks kolamine linna taga.
Asi algas sellest, et telekast nähtud 2017. aasta Ruja kontsert hakkas meeldima ja tellisin endale DVD. Apollo saatis täna teate, et kaup juba Laagris postkastis. Paras rattaga minna – mõtlesin, et teen natuke pikema tiiru, ehkki lubati äikest ja ilm oli juba hommikust saati selline ähvardav.
Algus oli tavapärane rattaring päripäevasuunas ehk Männikule ja Saku poole. Tammemäelt aga keerasin ära Tallinna ringtee poole ja kuna seal sattusin kunagi läbi raba ronides Pumbajaama teele, proovisin nüüd sealt sisse keerata.
Esmalt üritasin otse linna poole tagasi minna – kruusatee oli vilets ning viimaks paistis eemal “laiguliste” teesulg (õppused tõenäoliselt). Ümberpöörd, tagasi ja siis juba mööda asfalti uuesti paremale. Tee viis tõsisesse padrikukülla, kus ühe üsna uhke elamise ees oli silt “Kullipesa” (ju elab seal mõni kodanik Kull). Kakk ei tahtnud teist lindu tülitama minna, edasi sai aga ainult üht teed pidi, mille ees polnud tõkkepuud või “Eratee” silti. Tee jäi edasi minnes järjest väiksemaks ja kehvemaks, kilomeetrijagu edasi jõudes oli juba mõte, et kas saabki läbi – siis aga paistis eemalt kellegi pargitud auto ning oli selge, et saab.
Auto juures jõudis metsatee natuke suuremale kruusateele. Veel kilomeetri-paar sealt edasi minnes avanes ees ilus Põhja-Eesti maastik põldude ja väikeste majadega – aga täpsemat asukohta kohe küll ära ei öelnud, kuni nägin kaugel eemal kaht Pääsküla tornmaja. Veidi edasi jõudes sattusin kergliiklusteele, mis esmapilgul mõjus karuahtri kontekstis üsna kontekstiväliselt – kuid sedapidi liikuma hakates jõudsin mõne aja pärast välja Tänassilma tagumiste majadeni ja sealt juba Nõlvaku kaudu Maksimarketi juurde. Pakk välja ja koju.
Vihmaähvardus kadus vahepeal Tänassilma taga üldse ära, aga lõpuks tuli tagasi ning viimane kilomeeter tuli juba väikese vihmasabinaga sõita – aga see oli täiesti suviselt soe vihm. Nii et igapidi kordaläinud kondamine oli (summaarselt üle 30 km).