Tehtud!

Viimaks sai see treenerieksam ühele poole. Teooriaga oli paras keemia, tööd oli eelmistel nädalatel palju ja aega õppimiseks kuigivõrd ei jäänud. Nii olidki täna hommikul mitokondrid, anaeroobne lävi ja sporditurundus peas kaootilist Browni liikumist tegemas.

Lõuna ajal tuli siis tunni ajaga täita test – 20 küsimust üldainetest (anatoomia, füsioloogia, spordimeditsiin, treeningumetoodika, majandus, turundus) pluss 20 erialast (kobudo). Erialaga saime kõik kenasti hakkama, aga va üldainetega sai jubida. Viimaks, kui positiivne tulemus siiski teada anti, tuli sümpaatiline üleväsimus peale (see olli muide üks küsimus) – tekkis tahtmine lollakalt itsitada, nägusid teha ja midagi jaburat korda saata. Pingelang ja täiesti tühi pea takkapihta.

Õhtul tuli siis kahe suure sensei (Jukka Helminen Soomest ja Igor Neemre Tallinnast) nina all näidistrenni teha. See läks aga palju vabamas õhkkonnas ning kõik tundsid end hästi. Suured isad jäid kõigi meie nelja kandidaadiga rahule.

Nüüd on siis Kakk Eesti Olümpiakomitees registreeritud kobudotreener. Esialgu küll vaid 1. tase, nii et võib assisteerida ja vahel mõne trenni anda. Aga kevadeks tahaks juba 2. taset saada.

Jälle kummitab

… üks lugu. “Hallelujah”, autoriks Leonard Cohen.

Üks neist geniaalselt lihtsatest ja samas väga sügavatest lauludest. Kurbmõtlik armastuslaul, mis laenab nii motiive kui ka muusikalist momenti Piiblist ja kirikust. Pole eriti Coheni fänn (üksikud muud asjad on meeldinud), kuid see lihtne C-duurikas jäi nüüd kapitaalselt kõrvade vahele kinni – seda ilmselt tänu [L] Jon Bon Jovi uskumatult mõjusale esitusele (YouTube’is on teisigi huvitavaid variante ja ka Coheni originaal, aga Jon paneb sellesse loosse kõige rohkem).

Sel lool on tegelikult kaks ametlikku teksti, originaal (mis mulle enam istub) on [L] siin (Bon Jovi laulab viimase salmi teisest variandist).