Nojah, mõni võiks öelda, et nüüd on Kakk puhta kõntsa vaatama hakanud. Ameerika massikultuur jne. Tuleb meelde mingi kunagine artikkel “Aja Pulsis”, kus Rambo üle ilguti (eriti muidugi seetõttu, et ta venelastega kakles).
Aga siis vaatasin kunagi kinos kogu seeria avapauku “First Blood”. Seda, kus posttraumaatilise sündroomiga sõjaveteran kolkalinna sõpra otsima tuleb ja siis seal sadistidest pollarite mõnitada jääb, kuni paljukannatanud sellil peas prõks käib ja mõned seejärel kõvasti peksa saavad. Sain aru, et vähemalt selle filmi kohta aeti “Aja Pulsis” küll suisa jama. Esimese Rambo bodycount on muide … 2. Kogu ümbruskonna politseijõududest, kes üht meest jälitavad, saab surma helikopteri meeskond. Kui nood üritavad teda snaiperipüssist tabada (mis pole pealegi selles kontekstis eriti politseilik teguviis), lennutab peategelane neile mingi asja (kivi? ei mäleta enam täpselt) kabiini ja masin sajab alla.
Vahepealseid sarja osi on nähtud jupiti ja need olid suht harilikud Commando-sarnased laibamägedega märulid. Nüüd aga jäi ette neljas osa, kus nimikangelane Myanmaris seikleb.
Ausalt öeldes on tegu ühe jõhkraima nähtud sõjafilmiga. Alates dokumentaalsetest avakaadritest ja lõpetades viimase lahingu lõpuga, kus sadistist major Tint (kelle lavastajast Stallone on ohtlikult poliit-ebakorrektselt kõige tipuks veel selliseks teistmoodi meheks esitanud) oma otsa leiab ja peategelase matšeetel vihamehe soolikad tolknevad. Rääkimata veel sõjaväelastest, kes inimesi põllule maamiinide otsa ajavad ja kihla veavad, kes esimesena õhku lendab. Peategelane amputeerib ühel kaabakal kõrisõlme sõrmede abil. Kasutatav põhikaliiber on .50 ehk 12,7mm (kuulipilduja ja raske snaiperipüss), mille üksainus tabamus inimesel pool pead minema viib. Ja ometi saavutab Stallone üldjoontes lavastajana selle, mida taotleb – “Live for nothing or die for something”. Ehk siis näitab sõda kogu jubeduses – ja kahjuks mõnel juhul ka paratamatuses.
Laibaloend on muidugi röögatu ja see ongi peamine miinus (ehkki siin on lõpus tegu tõelise massilahinguga) – esimeses osas saavutati pinevus täielikult muude vahenditega. Birma sõdurid on nagu Diablo mängu deemonid, ühtviisi näotud ja ühtviisi seestunud. Üksnes peapaha on oma perverssel moel täpsemalt välja joonistatud.
Aga kõigest hoolimata ei ole see lugu üksnes laibategu – huvitav liin on naismisjonär Sarah’ ja peategelase suhe, mis paneb mõlemad üksjagu asju ümber hindama (ilmselt tänu sellele lõpeb film ka Rambo kojujõudmisega). Või üpriski ennasttäis patsifistist juhtmisjonär, kes lõpulahingus on sunnitud ühe ründaja pea kiviga lõhki lööma (olles alguses põlglikult keeldunud ‘tapjaga’ edasi minemast, kes paaditäie piraate reisijate kaitseks maha lasi). Ja Rambo pääseb eluga üksnes tänu ühele kõige sümpaatsemale kõrvaltegelasele – “Koolipoisiks” hüütud snaiperile. Ning viimaks polegi selles filmis klassikalist kangelast – on vaid üks üsna katkine mees, kes võitleb, kuna tal muud üle ei jää.
Filmi tagline “Heroes never die… They just reload” annab asja olemuse päris hästi edasi (kõige hea ja veaga). Aga ütleks, et laibamäest hoolimata on see film pigem We Were Soldiers Once või siin varemkirjeldatud Soldier kui Arnie lõbussüüdimatu Commando.