Nõukameenutus

Paarikümne aasta eest oli Eestimaal riigiusundiks marksismus-leninismus. Mäletamist mööda jagunes rahvas umbes nii:

* kaduvväike osa tõsiusklikke kommuniste, keda ülejäänud vaatasid (selja tagant muidugi) kui külalolle;
* nii protsendi jagu avalikke dissidente, keda ka ketseritele kohaldatud nuhtlused kõigutada ei suutnud;
* arvestatav osa kahenäolisi karjeriste, kes tegelikult uskusid vaid rublasse, ent mängisid hoolega kaasa. See ei takistanud neid aga mõnel saunapeol rääkimast sellest, kuidas Brežnevi surmast teatati viis päeva hiljem seetõttu, et enne tuli Jaapanist tehnikud kutsuda, kes robotlõuad seisma panid (muidu vatras kadunuke edasi). Vastikum osa sellest seltskonnast tegeles ka koputamise ehk kaaskodanike peale kaebamisega (“teatas, kuhu vaja”);
* teist sama palju kaasajooksikuid, kes nägid elu mõttena peamiselt autoostulube ja muud sellist kraami;
* ülejäänud rahvas, kes üritas riigiusuga mitte otseselt vastuollu minna, kuid keda see tegelikult (vastupidiselt loodetule) täiega antikommunistideks ära vaktsineeris. Nii on siinkandis tõsiusklik kommunist endiselt haruldane nähtus (need, kes hirmsa hooga uue aja parteidesse ronisid, olid pigem noodsamad rublakummardajad).

Miks sellest rääkida? Meenus seepeale, kui üks tuntud raadiohääl kurtis, et ühes naaberriigis ei armastatagi enam eriti kährikuid.

Ameeriklased ütlevad: same shit, different toilet.

Kommenteerimine on suletud.