Sel kevadel läheb taas viisteist reedet ITSPEA e-kursuse kirjatööde lugemisele. Rahvast on registreerunud 80 inimest ja kõigi kirjutiste lugemisele läheb suurem osa päevast, nii et taustamuusikat on ka vaja. Spotify aitab, igal korral võtab taas ette mõne lemmiku (kui plaate on palju, jätkub kuulamist mitmeks nädalaks) ja paralleelselt töödelugemisega saab ka muusikamuljed siia kirja pandud.
Esimesena tuleb üks kahest šoti bändist – Big Country. Huvitav segu kergemast (kohati alternatiiv-) rokist ja keldi rahvamuusikast (ehkk muusika on tegelikult originaallooming). Nende parimate päevade selgelt šotilik, toru- ja vilepille meenutav saund saavutati kahe kitarri koostöös erinevate efektide (ja vahel ka abivahendite, nagu e-poogen) abil. Huvitaval kombel oli selles üdini šoti bändis pikka aega bassimeheks tõmmunahaline Tony Butler (tema vanemad on pärit Kariibi mere saarelt Dominicalt, ise aga on ta sündinud juba Londonis) – vähemalt bändi algaegadel ja sedasorti muusikas ei olnud see Šotimaal vist päris tavapärane. Tegu on aga väga hea bassimängijaga, kes mõnda aega pidi olude sunnil (sellest hiljem) ka laulja rolli täitma.
Esimeseks albumiks oli 1983. aasta The Crossing. Stuart Adamsoni hääl ja muusikaline käekiri on kohe algusest äratuntav, kitarrisaundid meenutavad plaadi alguse poole pigem tüüpilist omaaegset briti kitarripoppi (Eestis mängis midagi sarnast omal ajal Jim Arrow & The Anachrones). Kolmandana tuleb lugu, mida 1988. aasta Rock Summeril (kus BC oli peaesineja) hakkas rahvas peale bändi esinemise lõppu spontaanselt laulma, kuni bänd tagasi tuli ja loo ära tegi – “Chance”. Väga hea lugu, klassikaline BC, aga juba siit paistab Stuartile viimaks saatuslikuks saanud depressioon otsapidi välja. Šoti 1745. aasta ülestõusust rääkiv “The Storm” meenutab kõvasti Blackmore’s Nighti (kui panna Candice Night seda laulma, peaksin kindlalt nende looks). Siin on veel ka energiline “Harvest Home” ja veelgi ägedam “Fields of Fire”, mis sulatab kokku mõnusa tempoka kitarriroki ja tolle kuulsa BC torupillikitarri (meloodia osas tekkis paralleel ühe sama kõlaga looga Bob Geldofilt). Debüütplaadi kohta oli The Crossing väga edukas, kulda ja plaatina tuli mitmelt maalt (sh kuldplaat USAs).
Edasi tuleb kohe järgmisest aastast Steeltown. Mõned kiidavad seda plaati – minu jaoks on see (eriti alguses) trööstitu ja depressiivne, väike paralleel tekib eestimaise Sõpruse Puiesteega (samasugune “oi, kui kole on tööliste elu” rida – kui mind BC juures miski tõsiselt häiris, siis oli see Stuarti arusaam poliitikast). Muusikaliselt on see endiselt korralik, aga esimese plaadi sära on kadunud. Kui üldse, siis jäävad plaadi keskpaigas järgemööda kõrva “Come Back to Me” (vrdl Terminaatori “Ütle, miks”), eelmist plaati meenutavad “Tall Ships Go” ja “Rain Dance” ning mõtlik, ent helgema tooniga “Girl with Grey Eyes”. Edasi jätkub plaat isegi enamasti mažooris, aga lood ei jää kuigivõrd meelde. Suurbritannias müüdi seda plaati kullanormi jagu, aga mujal see väga peale ei läinud.
1986. aasta The Seer algab juba tuttava torupillisaundi ja üsna tuntud looga “Look Away”. Väga selgelt šotilik plaat, debrekat on vähe ja minek on hea. Siin meenutab BC kõige rohkem enda pikaealist kaasmaalast Runrigi (nendest kirjutab kunagi hiljem, kui on aega kõik 14 albumit läbi kuulata). Nimiloos teeb külalisena kaasa Kate Bush, kes küll sealt väga palju välja ei kosta. Aga mõnusaid torupilliseid lugusid on siin päris mitu – järjest tulevad “I Walk the Hill”, “Eiledon” ja eriti “One Great Thing” (viimane oli esimene kuuldud BC lugu üldse – aitäh Soome TV “Hittimittarile” – ja see on siiani üks suurimaid lemmikuid). Lõpulugu “Sailor” algab kena šoti ballaadina ja jätkub tervet plaati iseloomustava energiapommina. Veel üks huvitav lugu on albumi uusversioonil lisatud instrumentaal “Giant” – meenutab tublisti Gary Moore’i hitti “Over the Hills and Far Away” ja sobiks mõne “Bravehearti” moodi šoti sõjafilmi taustaks. Nii et väga hea plaat, mida aga mingil mõistetamatul kombel müüdi veel vähem kui eelmist (samas ei olnud see ka läbikukkumine).
Kaks aastat hiljem tuli välja Peace in Our Time, mis koos eelmisega on minu arvates bändi parimad. See on ehk mõnevõrra popilikum (esmakordselt on plaadil kasutatud üsna palju klahvpille), ehkki äratuntav saund (ja muidugi ka Stuarti hääl) ei ole kuhugi kadunud – see on täiesti BC album ka kõlapildilt. Energilist poolt esindavad “King of Emotion” ja “From Here to Eternity”, lüürilisemat (ja samas mitte depressiivset) aga “Broken Heart (Thirteen Valleys)”, “Everything I Need” ja “In This Place”, sinna vahepeale jäävad “Thousand Yard Stare”, nimilugu, “Time for Leaving” ja viimane, “I Could Be Happy Here”. Plaat on hea kuulamine algusest lõpuni – kui eelmisel oli ka paar lahjemat lugu sees, siis see on ühtlasem.
1991. aasta No Place Like Home kõlab alguses nagu… Ameerika (ehkki avaloo pealkiri väidab, et “We’re Not in Kansas”). Mitte halvasti, aga see ei ole enam see šoti bänd (OK, Stuarti hääl on endiselt äratuntav). Pigem meenub kohati The Offspring ja muu sedalaadi kraam. “Dynamite Lady” kõlab vahelduseks taas nagu perekond Blackmore. Edasi tuleb tujutu, Steeltowni laadis rokk (ilma keldi elemendita), kuni alles lõpus eelviimasena tuleb plaadi parim lugu “Ships”. Sellest on ka “juhtmega” bändivariant (järgmisel albumil), aga see töötab kõige paremini just nii, nagu siin – melanhoolse klaveriballaadina.
Jätkame järgmisel nädalal…