ITSPEA ja Roxette, 2

ITSPEA rahvas jõudis tänasega lõpule 5. nädala ehk veidi kergema vahepalana lahati võrgusuhtluse teemat ja omaaegseid Virginia Shea netiketikäske.

Aga muusika osas läks eelmisel korral täitsa meelest ära, et Roxette jäi veel pooleli. Nii et nüüd tuleb peale vahepealset Enya kuulamist teine pool.

Järgmine plaat on järjekorras Crash! Boom! Bang! 1996. aastast. Algab vungiga (“Harleys & Indians (Riders in the Sky)”) nagu eelmised albumid, samas on teisena tulev nimilugu nii ebakohaselt (pealkirja vaadates) taltsas, et meenub üks naljakas soomlane nimega Sepi Kumpulainen – ka too kasutas enda lihtsate laulukeste pealkirjades väga vägevaid fraase. Ent see on siiski hea lugu bändi ballaadipoolelt. Võib-olla tuntuim lugu siin on “Sleeping in My Car”, aga samasugust mõnusat autorokki on sellel plaadil veel palju (“Fireworks”, “Lies”). Enda lemmikuteks on Peri lauldud “Vulnerable”, “Sleeping in My Car” ja ainult laiendatud versiooni lisaloona tulev “Almost Unreal”. Huvitav leid on ka “The First Girl on the Moon”, mis meenutab kõlapildilt ja ka mõne harmooniakäiguga Queeni samasugust kosmoselugu “39”. Plaadimüük oli mitmes kohas jälle üle plaatinanormi.

Järgmise albumini läks viis aastat – Have a Nice Day ilmus 1999. aastal. Avalugu “Crush on You” kõlab… teistmoodi. Tümakasegune rütm (sh 2QS-i meenutavad lollakad trummipõrinasämplid), räppiv Per ja masinlikuvõitu Marie – ülearu ei istu. Järgmises loos (ilmselt ühes tuntumas siin plaadil) “Wish I Could Fly” on olemas tavapärane Roxette, aga see on kuidagi sordiini all (see mulje jääb päris paljudest lugudest siin plaadil). Kohati tundub siin plaadil, et Per laulab, pesupulk ninas… Ainsa lemmikuna tuleks ära mainida “Anyone” – see on veel üks Roxette’i ilusatest ja valusatest ballaadidest (sh väga hea vokaal ja taustapartii), aga videos keerati massimeedia jaoks vint üle ja saadi MTV-st bänn. Ülejäänud plaat on, noh, kuulatav. Selles mõttes oli jätkuvalt suur (ehkki eelmistest veidi väiksem) müügiedu isegi veidi kummastav.

2001. aasta Room Service algab traditsioonilisema vungilooga “Real Sugar”. Järgmine, hirmkalli videoga “The Centre of the Heart” mõjub paraja rosoljena eri stiilidest. Siin on ka “Jefferson”, kus Peri laulutekst üsna lappama läks (“Jeffersonil ei vedanud kunagi, lapsena jäi ta rekka ette ja ei näinud pärast just miljonidollarine välja” – inglise keeles kõlab see veel totramalt). Õnneks on sel plaadil aga “Milk and Toast and Honey”, mis on üks parimaid klassikalisi Roxette’i ballaade. Pea sama hea on ka igatsevmõtlik “Little Girl” ning heatujulugude paremikku võiks paigutada “Looking for Jane”. Siin plaadil on ka paar teist iseenesest kena ballaadi, aga nad on üsna sarnased “M&T&H”-ga ja nii on neid ühe albumi kohta natuke liiga palju. On ka mõned lood, mis üritavad üsna ebaõnnestunult tolleaegne popp tantsumuusika (loe: totter tümakas) olla. Seegi album oli üsna edukas, ehkki mitte päris varasemate tasemel.

2002. aastal avastati Marie Fredrikssonil ajukasvaja ning järgmise plaadini läks pikalt aega. 2011. aasta Charm School algab natuke traadisemalt kui seni (“Way Out” on klassikaline, mitte popprokk). Plaadi teine lugu “No One Makes It on Her Own” on korralik rokkballaad ja väga isiklikult mõjuva tekstiga, mis mõjub nagu elust enesest (tegelikult ei ole aga autoriks Marie ise, vaid Per!). Edasi aga läheb plaat küllaltki “tapeediks”, see on kuulatav, aga erilise näota raadiopopp. Albumi läbimüük oli siiski võrreldav eelmiste omaga.

Kohe sinna järele tuli Travelling aastal 2012. Nagu varasem Tourism, on see salvestatud erinevates paikades üle maailma. Algab bändile üsna ebatüüpiliselt – “Me & You & Terry & Julie” meenutab struktuurilt pigem seitsmekümnendate progelugusid. Edasi tuleb siiski tüüpilisem Roxette. Üks väheseid lugusid, kus elektroonilise saundiga on üsna huvitav tulemus saavutatud, on “It’s Possible – Version One” (lõpus olev Version Two on üsna tavapärane Roxette). Pehmematest lugudest võiks ära mainida “Perfect Excuse” ja “Angels Passing”. Taas kuulatav plaat, aga midagi jääb puudu. Ja esmakordselt jäi ka müügiedu lahjaks – ainus kuldplaat saadi koduses Rootsis.

Bändi kümnes ja viimane (kahjuks jäi Marie 2019. aasta lõpus enda raskele haigusele alla) stuudioalbum Good Karma ilmus 2016. aastal. Marie Fredrikssoni tervis oli käinud üles-alla ja otsustati teha puhtalt stuudioplaat, ilma kontsertesituste peale mõtlemata. Avalugu “Why Dontcha?” on siiski küllaltki traditsiooniline vungi-Roxette ning sellele järgnev “It Just Happens” võiks kuuluda bändi lugude paremikku – saund on õnnestunud kombinatsioon harjumuspärasest Roxette’ist ja stuudiolisandustest (natuke tekib paralleel isegi Europe’i “Last Look on Eden”-albumiga). Tegelikult on terve album seekord pigem ühes stiilis – erinevalt varasemast valemist “vungilood + ballaadid” (ainus selge ballad on siin “Why Don’t You Bring Me Flowers?”, ehkki ka viimase loo “April Clouds” võiks ehk sellesse kategooriasse panna). Enda lemmikud on “It Just Happens” ja “From a Distance”, aga ka “You Can’t Do This to Me Anymore”, mis meenutab otsapidi ABBA elektroonilisemaid lugusid (“Gimme Gimme Gimme” või “Lay All Your Love on Me”).

Igatahes oli ka see huvitav kuulamisseeria. Jätkab nädala pärast ja siis ehk natuke valjemas võtmes.

ITSPEA ja Roxette, 1

Täna oli ITSPEA e-kursusel erandina tähtaeg neljapäeval (sama juhtub ka ülestõusmispühade ajal – reeded on riigipühad) ja ühtlasi tuli tänaseks registreerida rühmatööd (neil, kes selle valisid). Kokku tuli kirjutama 10 seltskonda, seega eelviimasel reedel tuleb jälle üksjagu lisalektüüri.

Šotimaalt hüppaks siis üle Põhjamere (ja Norra) Rootsimaale. Kui ABBA kõrvale üldse saab “kõige popima rootsi popi” kategoorias midagi panna, siis on see ilmselt Roxette – Marie Fredriksson, Per Gessle ja taustajõud (mh ka eesti mees Alar Suurna nupukeerajana). Kusjuures nende mõlema koosluse  puhul, mida enamasti popi alla liigitatakse, oleks õigem kategooria poprokk – eriti on seda näha Roxette’i hilisemate lavaesinemiste juures, mille videoid leiab õnneks Youtube’ist mitmeid.

Aga algusest. Esimene plaat, 1986. aasta Pearls of Passion, algab siiski üsna tüüpilises popivõtmes – avaloost “Soul Deep” kumavad vastu tolleaegne Madonna (“Like a Virgin”), Whitney (“I Wanna Dance with Somebody”) ja võib-olla isegi Wham! (kitarrisoolo on samas ikkagi pigem rokilik). Teine lugu, “Secrets That She Keeps” on aga juba äratuntav Roxette – kaasahaarav meloodia ja lihvitud poprokisaund (plaadi lõpus on samalaadne lugu veel “Like Lovers Do”). “Surrender” algab Peri esituses mõtliku ballaadina (mida see bänd suutis samuti väga tasemel teha) ja jätkub Marie esitatud rokiliku, Hearti meenutava osaga. Ülejäänud plaat on “kolm pluss” – midagi ei ole otseselt halvasti, aga muusika meenutab kohati Eurovisiooni ballaadipoolt ja on kergelt “plastmass” (järgnevate kuulsate “idud” oleks nagu juba olemas, aga kogupilt ei ole veel päris see). Ent debüüt oli korralik, Rootsis müüdi seda plaati hullupööra ning 1997. aastal lasti see uuesti pikemas versioonis välja – huvitaval kombel esineb ka siin Big Country juures nähtud olukord, kus plaadi nimilugu on lisatud alles kordusväljaandesse. “Pearls of Passion” on aga muust plaadist selgesti eristuv, tükk maad hilisema Roxette’i poprokilik heatujulugu (hääled on küpsemad, sündi asemel domineerib kitarr).

Järgmine album, 1988. aasta Look Sharp! ja selle avalugu “The Look” oli siinkirjutaja esmatutvus bändiga (ilmselt oli see taas kord Soome TV “Hittimittari”). See on ikka tõsine hitt, sellise muusikastiili õpikunäide (sündine taust kombineeritult ZZ Topi meenutava kitarripartiiga). Teine tuntud lugu tuleb kohe järele – “Dressed for Success” on kerge ja lõbus traadipopp (küllalt sama malli pealt tuleb veidi tagapool ka “Dangerous”). Ja viimaks tuleb lõpus üks bändi suurimaid hitte läbi aegade – Hearti jõulisi ballaade meenutav “Listen to Your Heart” (tõsi, esmakordselt kuulates tundus, et põhifraas on võetud “What About Love” pealt ja ka kitarrisoolo kisub samasse kanti – aga see on väga hea lugu sellest hoolimata). Ülejäänud plaat on sarnaselt eelmisele natuke vähemütlev (ehkki saund on eelmise albumiga võrreldes igal pool paremaks läinud ja meenutab siin juba kuulsamate aegade oma). Ent need paar suurt hitti olid ilmselt piisavad, et albumiga plaatinasadu korraldada (sh üle miljoniline läbimüük USA-s).

1991. aasta Joyride’i ajaks oli bänd juba tippu jõudnud. Ja selle plaadiga lükati hoogu veel juurde – nimilugu, “Fading Like a Flower”, “Spending My Time”. Minu enda lemmikud on kaks viimast – mõlemad on tegelikult oma tekstilt üsna nukrad lood. Esimene on veidi kergem (nii muusikalt kui tekstilt), teine aga ehedam ja igatsevam. Minu arust on viimane üks parimaid Marie Fredrikssoni esitusi  ning ka Per Gessle laulutekste (“I leave a kiss to your answering machine”…). Veel üks mõnevõrra sarnane, ilusa kitarrisaundiga lugu on lõpus – “Things Will Never Be the Same”). Viimane lugu “Perfect Day” meenutab 1990-ndate Eesti euroballaade (Pajusaar, Vaikmaa, Kallaste jt). Plaatinasadu tosinas riigis jätkus täiega.

Tourism 1992. aastast on natuke teistmoodi album. Siin on mitu lugu varasemast ajast ja kohati süüdistatigi bändi vana rasva peal liulaskmises. Ülekohtuselt – uued lood on kõik väga head. Algab hoogsa “The Looki” stiilis rokkeriga “How Do You Do!”, aga siin plaadil on vist peamiseks väärtuseks mitu väga head (ja valusat) ballaadi (“The Heart Shaped Sea”, “It Must Have Been Love” ja eriti “Never is a Long Time” – viimast pean jällegi üheks bändi parimaks looks läbi aegade ja seda nii muusika, teksti kui esituse osas). Veel üks lemmik on meloodiline sündipopiduett “Silver Blue”. Erinevalt eelmistest albumitest on see plaat hea kuulamine algusest lõpuni, minu jaoks on tegu bändi ühe parima albumiga. Äriedu aga jäi mõnevõrra kehvemaks kui eelmistel, ehkki kulda ja plaatina tuli ka siit. Natuke kummaline seis on looga “The Rain” – kena ballaad, aga nii pealkirjalt, mõttelt kui viisikäikudelt sarnane Madonna samanimelise hitiga. Huvitav, kumb ikkagi enne oli? Enam-vähem samast ajast lood, aga tõenäoliselt on Roxette’i oma veidi varajasem ja küsimus jääb Madonna kapsaaeda.

Jätkab järgmisel nädalal…