ITSPEA ja Bon Jovi, 2. osa

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpupoole jõudma. Täna uuriti tugitehnoloogiat ja paljude jaoks oli see tõsine “ahaa”-elamus (mis oligi asja mõte). Aga kokkuvõttes oli lugemist nelja Bon Jovi albumi jagu.

Järgmine plaat on These Days 1995. aastast. See on avaloost alates (üsna stereotüüpne joru teemal “Kus Jumal siis oli, kui…” – väidetavalt kirjutatud peale seda, kui Richie Sambora oma limusiini aknast mingit vaest paika silmas) kõige halvatujulisem Bon Jovi album. Iseenesest korralik rokiplaat, müüs ka hästi. Bassi mängib nüüdsest Hugh McDonald, keda bänd aga kaua aega päris omaks ei võtnud – sai pärisliikmeks alles 2016. aastal. Lemmikute hulka loeks siit vaid plaadi kolmanda loo, “This Ain’t a Love Song” ja viienda, Bruce Springsteeni mõtlikke inimsuhteballaade meenutava “Lie to Me” (ehk võiks lisada ka nimiloo ja lõpupoole oleva kantrirokilõhnalise “Hearts Breaking Even”).

Siis läks vahepeal päris palju aega, enne kui 2000. aastal ilmus Crush. Saundi on püütud ajakohastada (eriti avaloos – ütleks, et tulemus on nii ja naa) ja see aitas kaasa läbimüügile noorema seltskonna seas – mitu tolleaegset tiinekat on öelnud, et “It’s My Life” oli ikka tõsiselt Suur Asi (mina ütleks jällegi, et nii ja naa – hea lugu, aga mitte otseselt lemmik). Enda eelistus on taas kolmas lugu, jällegi vana kooli ballaad – “Thank You for Loving Me”. Ilus, lihtne ja väga hästi lauldud; albumiversioonis on ka ABBA stiilis wall of sound-taust põnevalt tehtud. Teine lemmik on klassikaline rocker (mis on ühelt poolt tüüpiline Bon Jovi, aga võiks kõlada üsna loomulikult ka näiteks Bryan Adamsi esituses) “Just Older” – kui nimilugu oli tiinekatele, siis see on heas mõttes kändude lugu (ka teksti poolest). 🙂 Ja pika nimega “Captain Crash & The Beauty Queen from Mars” meenutab tugevasti Jamesi hitti “Sit Down”.

Edasi tuleb Bounce aastast 2002. 9/11 juhtus üsna Bon Jovi koduõues (New Jersey on suht sealsamas) ning see album on sellest kõvasti mõjutatud. Valjemate lugude saund on raskem, samas on suur osa plaadist mõtlikud ballaadid. Ühtki nii suurt hitti kui varasematelt plaatidelt siit ei tulnud, ehkki plaat tervikuna oli edukas. Ise ütleks, et kogu plaat on kuulatav, aga lemmikuid välja tuua ei oskaks. Tundub ka, et siin on päris palju “taaskasutust”, mitmete vanade hittide motiivid on uuesti sisse toodud (eriti nimiloos).

Viimasena jõuab täna ära kuulata 2005. aasta Have a Nice Day, mis algab nimilooga samas võtmes kui Crush, samas on see mõneti sarnane joriseva These Days -plaadiga. Suurim hitt oli ilmselt nimilugu, endale aga meeldib ilmselt enim pauerballaad “Welcome to Wherever You Are” ja kantrilugu “Who Says You Can’t Go Home”.

Jätkub nädala pärast…