ITSPEA ja Blackmore’s Night, 2. osa

Uus nädal; ITSPEA tegelased olid peale pühi edukalt üles ärganud ja lahkasid seekord ESR’i Hacker-HOWTO’d. Päris palju põnevat lugemist oli. Kuulab siis taustaks perekond Blackmore’i loomingut edasi.

Järgmine stuudioalbum on 2006. aastal ilmunud The Village Lanterne (kaks aastat varem lasti välja esimene kogumik, Beyond the Sunset). Avalugu “25 Years” sarnaneb esimese kahe albumi algustega – aga jällegi on sees oldfieldilik noot (isegi vokaal meenutab Maggie Reillyt, Mike’i kauaaegset solisti). Veelgi enam Mike’i rida on aga teisena tulev nimilaul – see võinuks olla Oldfieldi Light + Shade -kaksikplaadi esimese osa peal. Aga lugu ise on kindlasti selle bändi parimate seast – iirilik meloodia, ilus vokaal, suurepärane saund ning orkestratsioon, mis suudab seebiseksminekut vältida. Plaadil on ka mitu laenatud lugu, näiteks Ralph McTelli folgiklassik “Streets of London” ning vaheliti kokku miksitud esimese plaadi originaallugu “Mond Tanz” ja Deep Purple’i kuulus “Child in Time”. Lisaks Candice’i vokaalile on siin sarnaselt eelmise plaadiga sageli taustal  Sisters of the Moon ehk õed Posnerid, kes kõlavad koos väga ilusti (kahju, et viimased mõne aja pärast oma teed läksid).

Edasi tuleb 2008. aastal Secret Voyage (2006. aasta talvelaulude plaadi jätsin esialgu vahele, seda aprillis kuulata on veidi imelik) algab vaikselt, aga lõpeb hümnilike helidega, mis meenutavad tublisti meil kirikus lauldavat “Non nobis Dominet” (sama meloodia käib läbi ka viimasest loost “Empty Words” – ilmselt on kõigil juhtudel tegu ühe ja sama rahvaviisijuurega). “Locked Within the Crystal Ball” on jälle üks õnnestunud segu folgist, rokist ja popist, albumiversioon on aga natuke liiga pikaks venitatud ja mõjub punnitatud remiksina. Naljakas laen vene muusikast on “Toast to Tomorrow” (krokodill Gena ja Potsataja tulevad meelde). Päris põnev on “Can’t Help Falling in Love” – Elvisele on kõvasti oldfieldilikku vunki peale keeratud.

2010. aasta Autumn Sky on pühendatud samal aastal sündinud Autumn Esmerelda Blackmore’ile ja algab ühe parima kaveriga bändi senises ajaloos. “Highland” on ühe-hiti-ime One More Time lugu 1992. aastast, mis kõlab täiesti ABBA moodi (pole ka ime, Peter Grönvalli isa on Benny Andersson). BN “sõidab originaalist üle” täpselt nagu varem Rednexi puhul – seda lugu peab tegema just nii (alates sellest punktist alguses, kus Squire Malcolm of Lumley enda rokitrummikäiguga sisse tuleb). Plaadil on veel üks hea kaver – The Kinksi “Celluloid Heroes”. “Keeper of the Flame” on hea rokikitarritulevärk, kohe selle järel tuleb ilusa klassikalise kitarriga “Night at Eggersberg”. Ilusalt keldilik on ka “Barbara Allen” albumi lõpus.

Aga ennäe, saab veel kolmaski kord kuulata – paar albumit jäävad veel järgmisse nädalasse.

5 kommentaari postitusele “ITSPEA ja Blackmore’s Night, 2. osa”

  1. vaba ütleb:

    Khoshg on valmis saanud albumi:
    Talk Too Much

    Ameeriklasi iseloomustab see muusika:
    The All American Criminal (3)

    Ja isiklik lemmik, mis võiks olla hümn kõigile:

    More Precious Than Jewels (4)
    Päris hea ja kui rockile teha ümber, siis oleks lausa fantastika.

    Kusjuures autoriõigusi ei ole veel esitajal ja esitaja ka ei eksisteeri.
    https://gofile.io/d/qZt8Fq

  2. vaba ütleb:

    The All American Criminal (2) lugu. Parandus.

  3. Kakk ütleb:

    Kuulasin need kaks tükki ära.

    Esimene (2) on esimesel hetkel huvitav (selline multifilmimuusika stiil võiks pealkirjas väljendatud kriitilise taotlusega sobida küll – mulle tuli “Leopard otsib onni” silma ette). Paraku on kogu loo põhifraas vaid ~20 sekundit pikk ja isegi vaid 3-minutine kogupikkus mõjub liigsena, hakkab venima.

    Teine (4) on meloodia ja harmoonia mõttes põnevam, siit saaks kas midagi Doorsi sarnast või teise võimalusena hoopis klassikalise muusika võtmes miskit. Aga stiililt ei ole ausalt öeldes kumbki neist lugudest minu rida.

  4. vaba ütleb:

    Rocki kvaliteedi kui sellist saab paramini originalpillidest mängides
    Nagu Gunnar
    https://www.youtube.com/watch?v=5PU4-oZu0Uo

    Grapsi paneks Scorpionsiga ühele pulgale.

  5. Kakk ütleb:

    Grapsi bändid tervikuna on täiesti võrreldavad – tõsi, lauljana Graps Klaus Meine vastu siiski ei saa. Samas just bluusilood on tal väga head.

    “Valgus” on muidugi klassika, aga minu absoluutne lemmik on “Mosaiik”: https://www.youtube.com/watch?v=Kv5NimfQAvc . Juri Stihhanov on siin vaieldavalt ägedamgi kitarrimängija kui Scorpionsi sellid.