ITSPEA ja Bon Jovi, 1. osa

ITSPEA kursus hakkab vaikselt lõpule jõudma. Kahe nädala pärast tuleb eriti suur lugemine, kui rahvas ka enda rühmatööd valmis saab. Täna veel pääses natuke kergemalt. Aga HCI teemadel kirjutati päris palju head lugemist.

Sel korral võtab ette jälle natuke rokilikuma rea ehk veel ühe vana lemmiku, Bon Jovi. Jälle üks väga pika karjääriga bänd, kes viimaks õnnestus mõne aja eest ka Tallinnas ära näha (kahjuks küll ei näinud siin enam Richie Samborat, ehkki ka asemele tulnud Phil X on korralik kitarrist). Üldiselt on nad ajanud läbi ajaloo äratuntavalt oma, klassikalise roki ümber keerlevat rida (aeg-ajalt astutud mingisse suunda natuke eemale). Aga head muusikat on tehtud palju ning Jon Bon Jovi oli enda parimatel päevadel ikka väga hea rokklaulja.

Alustab siis algusest ehk 1984. aastal ilmunud bändi enda nime kandvast albumist. Stiililt võiks see minna ehk omaaegse pop-hevi alla, ehkki mingil ajal popid olnud “mehed sukkpükstes” ehk glämmrokkarid ei ole Bon Jovi kunagi olnud (tõsi, ajastutüüpilisi soenguid võis küll näha). Samas ei ole neil kunagi visuaal väga esikohal olnud ning plaat mõjub täiesti ausa rokina ka üksnes kuulamisel. Peale avaloo “Runaway” ei ole need lood väga palju enam hiljem esitamist leidnud, ent on korralikud ja samas selgelt äratuntavalt Bon Jovi lood – nii et kui keegi praegu võtaks nooremale seltskonnale neid serveerida kui “Bon Jovi uusi lugusid”, ei oleks seda kuigi raske uskuma jääda. Koosseis oli juba tollal suuresti seesama, ainult bassi mängis alguses Alec John Such ning klahvimängija nimeks kirjutati David Rashbaum (mees on aga seesama – hiljem kasutab ta enda esinejanimena lihtsalt kaht päris-eesnime: David Bryan).

Edasi tuleb juba järgmisel aastal 7800° Fahrenheit (tähistab väidetavalt temperatuuri, mille juures kivid sulama hakkavad, üle 4000 kraadi Celsiuse järgi; inglise keeles on siin ka mäng sõnaga rock). Aga bänd ise seda plaati ei armasta – produtsent olla liiga palju pähe istunud ja ette kirjutanud, mida ja kuidas mängida. Avalugu “In and Out of Love”, mis ilmselt on teistest veidi kuulsam, kõlab pigem nagu KISS (või Stryper) ning kogu plaat kõlab suhteliselt võõralt (ehkki kõik lood on kirjutanud Jon koos teistega; ainus bonjovilikum on vist Only Lonely). Ent korralikku kitarritööd kohtab siin palju ja lugudelgi pole tegelikult midagi häda. Endale ehk meeldib enim power-ballaad “Silent Night” (ei, see ei ole “Püha öö”).

Bändi suur läbimurre tuli 1986. aasta albumiga Slippery When Wet, mis on siiani nende enimmüüdud plaat. Neli suurt hitti – “You Give Love a Bad Name”, “Livin’ on a Prayer”, “Wanted Dead or Alive” ja “Never Say Goodbye”. Siin plaadil osaleb esimest korda mitteametlikult Hugh McDonald, kes pidi edaspidi üha enam Alec John Suchi asendama ja jäi väga kauaks bändi “külalisliikmeks”. Saund on veidi mahedam kui varem, aga see on siiski selge rokiplaat (ei saa aru tüüpidest, kes selle popi alla panevad – kuulake Sambora soolosid, toruninad!) ja bändi kõla on jäänud suuresti samaks ka edaspidi.

1988. aastal ilmus New Jersey, mille perestroika-ajastu näitena andis omaaegses N.Liidus välja ka plaadimonopol Meloodia (esimese ametliku USA plaadina). Ka see oli väga edukas album ning “Lay Your Hands on Me”, “Bad Medicine” ja “Born to Be My Baby” kõlasid aastaid hiljem ka Tallinnas. Endale aga meeldivad rohkem pigem pauerballaad “Living in Sin” (igihaljas vanemate vastu mässamise lugu, huvitav harmoonia) ja kantriroki alla minev “Stick to Your Guns” (eriti hea on vaiksem alguseosa enda suitsuse orelisaundi ja akustilise kitarriga).

Neli aastat hiljem (vahepeal laskis Jon välja ka sooloalbumi Blaze of Glory) ilmus Keep the Faith, kus Bon Jovi on rohkem klassikalise roki rea peal – juuksed jäid lühemaks ja laulud läksid pikemaks. Plaadi alguse “I Believe” kõlab isegi veidi U2 moodi. Aga siin on jällegi mitu hittlugu – “In These Arms”, “Bed of Roses” ja nimilugu on ilmselt kõige kuulsamad. Üheks lemmikuks on siin aga Bon Jovi magnum opus “Dry Country”, mis on natuke sugulane  Zeppelini “Stairway to Heaveni” ja GnR “November Rainiga” (ligi 10 minutit pikk!). Saundilt ja loomult aga meenutab ta pigem varasemat lugu “Stick to Your Guns”, aga kahe pika soolo ja eri tempodes osadega. See on klassikaline jutustav ballaad naftatööstuse allakäigust ja selle mõjust paljudele lihtsatele ameeriklastele keskosariikides. Veel üks hea lugu, mis võinuks olla tegelikult eelmisel albumil, on “I Want You”.

Jätkub nädala pärast…

6 kommentaari postitusele “ITSPEA ja Bon Jovi, 1. osa”

  1. vaba ütleb:

    Nad kõik narkomaanid. Eriti 60-70ndad.

    Parem mängin mupen64plus-iga nintendo64 rom mänge. Goldeneye 007.

  2. Kakk ütleb:

    Tjah, meenutab mulle vanemate kirjeldatud omaaegset segakoori hääleharjutust:

    “Joo – sinu tädi, minu tädi, mõlemad on litsid” (uuesti toon kõrgemalt jne)

  3. vaba ütleb:

    https://www.bbc.com/culture/article/20181016-how-lsd-influenced-western-culture

    https://en.wikipedia.org/wiki/History_of_lysergic_acid_diethylamide

    biitlid ja pink floyd bänd tarbisid. jimi hendrix ja muud jobud.

  4. Kakk ütleb:

    No LSD oli väga 60-ndad, Bon Jovi on 20 aastat hilisem ja neil tegelastel väga narkoprobleeme pole kuulnud olevat. Tänapäeva “saurused” on enamjaolt täitsa tervislikuks hakanud.

  5. vaba ütleb:

    michael jacskon ja whitney houston-iga kärvas minu staaride lembus ära.

  6. vaba ütleb:

    Michael Jackson elab sega mängus edasi.

    SEGA Genesis. Kes veel mäletab teleka mänge.
    https://www.romsget.io/roms/sega-genesis/
    Saab alla tõmmata ja mängida.

    Linuxis saab paigaldada emulaatori blastem
    sudo apt-get install blastem