Jalgrattaga konverentsil

Täna oli siis meie ettekanne HCII2020 konverentsil. Võtsin ratta ja sõitsin Birgy juurde teispoole linna (aitäh linnaisadele korralike rattateede eest!). Meie sessioon oli päris asjalik – erinevalt mitmest eelnevast sessioonist tekkis ka arutelu. Birgy pidas ettekande ja mina jorisesin tekstivestluses kaasa.

Muidu on konverentsi tase olnud kõikuv. Eilne keynote ehk põhiettekanne oli Gregg C. Vanderheidenilt, kelle kirjutisi lugesin juba 1993. aasta paiku, kui magistrandina tugilahendusi uurima hakkasin – suuresti ongi tegu selle valdkonna grand old maniga, kes nüüdseks seda rida uurinud üle 50(!) aasta. Ta pakkus välja, et tulevikus on digital affinity (eesti keelde võiks tõlkida ehk “digilembus”) üks määravaid isikuomadusi ja selle puudumine loetakse sisuliselt puudeks (sarnaselt autismi või Aspergeri sündroomiga).  Ja et tulevikus tuleks luua kõigile kättesaadav tehisintellektipõhine mehhanism (mida ta nimetas “infobotiks”), mis paljude erinevate kasutajaliideste asemel looks igale indiviidile tema võimeid ja võimalusi arvestades isikliku liidese.  Natuke ehk idealistlik, aga pani mõtlema küll.

Teiselt poolt aga on mõni külastatud sessioon olnud täis peamiselt Aasia inimesi, kes on masinlikult ja kehvavõitu inglise keeles oma jutu maha vuristanud ning mingit diskussiooni pole tekkinud. Õnneks aga on virtuaalkonverentsil sessiooni vahetada veel lihtsam kui tavakonverentsil.

Seega ütleks kokkuvõtlikult, et formaadi muutus on konverentsile isegi pigem hästi mõjunud. Ja jalgrattaga polegi enne konverentsil käinud (kahe otsaga sai tavapärase 25-km ringi ka kuhjaga täis). 🙂

ICR2018: paar mõtet

Käisin eile TTÜ-s ühel turvateemalisel üritusel. Asi oli hästi korraldatud ja kohal oli põnev seltskond (palju tuttavaid sealhulgas). Kaitsmistenädal oli paraku nii kapsaks võtnud, et õhtusel seltskondlikul ǘritusel jäi käimata.  Ettekandjatest jättis eriti ägeda mulje Kieren Lovell, Cambridge’i taustaga sell, kes nüüd on (nagu domeenist näha) vist eestlaseks hakkamas. Nii head teravat ja “asjast” rääkivat ettekannet ei kuule just tihti. Eriti andekas termin oli “organic networks” ehk ülikoolides levinud praktika, kus kohalik arvutivõrk kasvab nagu kummipuu potis ja keegi ei tea, kuidas täpselt, või et kes selle eest hoolt peaks kandma.

Aga ikkagi – kogu küberturve on suurel määral vastu tuult laskmine senikaua, kuni tavakasutajate seas domineerib (üsna keerutamata öeldes) spekter ausast teadmatusest ülbe juhmuseni ning enamik kasutab endiselt Windowsi (kuna “teised on ju nii keerulised”). Olukord sarnaneb katsega kuklasepesa metsatulekahju eest evakueerida – asukad ei saa aru, mis toimub, kas jooksevad eest ära või teevad päästjale destruktiivse tegevuse eest kambaka. Ja kui nad viimaks aru hakkavad saama, on juba hilja. Windows on nagu SMS-laen – võtavad need, kes tegelikult endale seda kõige vähem võiksid lubada.

Ja siis imestatakse, miks DDoS nii efektiivne on – spetsialistide koolitamisest on vähe kasu, kui kaakidele annavad põhirelva kätte tuhanded ignorandid, kelleni turvainimeste käsi ei küüni. Väike võrdlus: kaua aega peeti Londonis Trafalgari väljakul sealsete tuviparvedega võitlemist lootusetuks ürituseks – viimaks aga võeti asi selle sajandi alguses käsile ja tehtigi ära; pärast selgus, et Nelsoni ausamba essust puhtaksrookimine maksis 140 kilonaela…

Tegelikult tuleks tänapäeval suurema IT-sõltuvusega riikides võtta suund sellele, et IT põhilahendused (teenuseplatvormid) riigistada või viia mittetulundussfääri (sihtasutuse stiilis) – pealisehitis võib jääda äriliseks, kuid alus oleks riiklik; sarnaselt riigikaitsega on see liiga oluline sektor, et lasta mõnel lipsuga aferistil kogu kupatus kokku jooksutada.

Üks näide on Eestis juba olemas ID-kaardi taristu näol – samasugust lähenemist oleks vaja ka riikliku operatsioonisüsteemi ja pilveteenuse näol. Tegelikult oleks ehk isegi mingi variant teha seda kogu EL tasemel (arvestades praegust pidevat hõõrumist Donaldiga lombi taga oleks see eurokraatide vaates ehk isegi sobiv ninanips, kui USA ühel suurfirmal vaipa natuke alt tõmmata).

Infoühiskonna konverents 2011

Sel aastal siis TLÜ Tallinna saalis (kuhu seekord oli viimaks ometi korralik kogus pistikupesi paigaldatud) ja autoriõiguste teemal.

Esmamulje oli päevakavast, et jälle on WIPO mudeli poole kiivas. Ent asi algas ühe andeka performance’iga ning ka hilisem tegevus näitas, et seekord ei ole saalis vaid kuulekalt noogutavad lambad.  [L] Wolli ja [L] Pets jõrisesid saalist ja Kakk üritas sama [L] Twitteri kanalis.  Ja kõige otsa lajatas “kuri rootsi piraat” [L] Rick Falkvinge veel korraliku, värvikas stiilis kolaka (ehkki seal Kaku jaoks midagi väga uut polnud).

Aga ikkagi on hämmastav, [L] kuivõrd täppi pani Eben Moglen juba 1999. aastal enda [L] papipäkapiku definitsiooniga – nimelt sedasorti kodanikke on täis Eesti autorikaitse ja sisutööstus.  Lühidalt öeldes on papipäkapikk sedasorti tegelane, kes eeldab kõiges ja kõigis ainult rahalist motiivi ning variant, et keegi loob midagi ilma selle eest raha saamata, ei mahu talle kuidagi pähe.  Nii mühataski üks sedalaadi kodanik küsimusele, miks EAÜ liikmel ei ole lubatud enda loomingut vaba litsentsi all avaldada, üleolevalt: “Aga kes käskis teil sinna liikmeks astuda?”…  Selles osas serveeris positiivse üllatuse hr Jüri Jõema, kelle üsna tasakaalus sõnavõtt oli senistest [L] ITL-i inimeste arvamusavaldustest kindlasti üks kõige asjalikumaid.

Õhtupooliku paneeldiskussioon oli natuke ebaühtlane – mina oleks seal pigem näinud mõningaid teisi inimesi (olgu siis selle või teise poole peal).  Aga kokkuvõttes oli päris kasulik päev (ehkki veendumus selles, et “intellektuaalomand” ja “merisiga” on sarnased sõnad, sai veelgi kinnitust – nimelt liitsõnal ei ole mingit pistmist kummagi osisega).  Korraldusliku poole pealt oli vahva idee pärastlõunane vitamiinipaus, kus lisaks tavapärasemale puuviljale pakuti väikestes pitsides naturaalset mustika-, astelpaju- ja pohlamahla. Väga asjalik stimulant. 🙂