Õpetajate Lehes võtavad sõna [L] üks papa ja [L] üks mamma ning seda ühisel teemal – laste võimetus reaalse eluga toime tulla.
Muidugi võib öelda, et järjekordset skandaali kerivad. Väike utreerimine on seal kahtlemata olemas, ent seekord tuleb mõlema tuntud poleemikuga kahjuks üsna suuresti nõustuda. Ainult et ühe olulise komponendi sellest supist jätavad mõlemad mainimata – lisaks lääne ühiskonnas vohavale õpitud abitusele on meil tõsiseks nuhtluseks ka kurjusekultus (eriti hästi nähtub see – muude nihestuste kõrval – hetkel Ekspressis laineid löövast narkosaagast).
Kuul ja kunn on see, kes on paha – ja seda tambitakse ühtmoodi nii telekas (eriti hea näide on üks teatud telesari, mida iseloomustati telelehes sõnadega “sümpaatne sarimõrvar X…”), arvutimängudes (alates GTA sarjast üha levinum; küsimus pole paljalt vägivallas kui sellises, vaid selle mõtestamises) kui massimuusikas (kogu jou-jou-kottpüksmeeste lüürika ja ka nende reaalseid eeskujud – konkurendi kuulist noorelt suremine on seal [L] päris levinud karjäärilõpetus). Kas mitte seetõttu ei valigi mõni heatahtlik äpu vati sisse jäämist, et tal pole mingit tahtmist edukas ja südametu olla?
Ühe teooria järgi on koosneb inimkond 98% ulatuses lammastest (passiivne, mõjutatav mass, kes üha enam just vati sees kasvab), 1% on hundid (psühho- ja sotsiopaadid, kelle jaoks vägivald pole probleem ja kaasinimene on saak) ja 1% lambakoerad (suudavad hundi kombel kõvasti hammustada, ent neid eristab hundist empaatiavõime, mis sunnib oma kihvu vaid enda ja teiste kaitseks kasutama; neist tulevad politseinikud, tuletõrjujad ja vana kooli sõdalased). Sel juhul ongi küsimus: mis saab siis, kui viimatimainitud seltskond välja sureb…?
Võib juhtuda, et lambad evolutsioneerivad endale hambad 😉 Või kabjad või mingid muud huvitavad huntidetallamisvahendid
Eks koduse kasvatuse puudujääke on ikka mugav kõigi teiste kaela ajada ning seda on läbi ajaloo praktiliselt alati tehtud.
Mõrvatud räpparite laadne näide on samas asi mida poleks siit lehelt küll osanud oodata. Sama loogika järgi on ju paavstid oluliselt hullemadki kui arvestada kui suur hulk neist on mõrvatud: http://en.wikipedia.org/wiki/Murdered_Popes
Oudekki: ei saa välistada. 🙂
Hoho: sorry, kui see kuidagi riivas. Samas aga ei ole see paavstide näide päris hea paralleel. Tõsi, ka paavstide seas on olnud igasuguseid ja mõni neist (ilmselt tuntuimana kurikuulus Borgiate klann) on ka omasuguseid ära üritanud kaotada.
Aga gangsta värk on mulle eluaeg ääretult vastumeelne olnud. Mitte tingimata räpp kui selline (seetõttu ei saa kindlasti seda laiendada kogu hiphopile ja räpile tervikuna), vaid just see konkreetne ellusuhtumine. Kui ikka neid tekste lugeda, siis minu arust seda paljalt loomingu- ja sõnavabadusega põhjendada ei saa. OK, niipaljukest ehk, et need sellid on tulnud väga raskest keskkonnast – kuid paljud teised on samuti. Issanda loomaaed on jällegi kirju ning imelikke inimesi on igal pool – kuid õnnetul kombel on ärimaailma “hundid” kujundanud 2pacist, NWA-st ja teistest nendetaolistest noorte “lammaste” jaoks rollieeskujud. Jah, midagi nii totrat kui ‘jou-jou’ patrav ja Harlemi moodi välja näha üritav valge jõmm ei näe iga päev – kuid kuidagimoodi on see läbi läinud. Loomulikult ei ole gängstavärk ainus komponent tollest mainitud kurjusekultusest, kuid ta on õnnetuseks kommertsiaalses mõttes üks edukamaid ja laiema kandepinnaga. Seetõttu ka see siin kirjutises eraldi välja toodi. Aga kurjusekultus kui selline on kindlasti palju suurem ja mitmepalgelisem nähtus.
Viimasel ajal on rohkem kibestumist ja vähem seda loogilist arutelu, mida alati olen siit lugedes nautinud. Samas olen enamasti nõus siinsete mõttearendustega, aga ikkagi oli varem kuidagi parem 🙂 … …
Oma kogemusest rääkides – tõeliselt tugevad inimesed ei ole enamasti (asjatult) julmad. Tavaliselt on nõrgad ja arad inimesed need, kes liiga püüavad teha. Tõenäoliselt on põhjus selles, et saaks oma argust varjata. Muide ka massimõrvarid on enamasti psühhiliselt nõrgad inimesed.
Mis puudutab seda “gangstakultuuri”, siis imho on selle eksponeerimine seotud pigem teiste kaastundel mängimisega. Õnnetust armastusest laulsid turumoosekandid juba mitusada aastat tagasi ja see tõi neile leiva lauale. Tänapäeval siis lauldakse õnnetust lapsepõlvest 😉
Rain: tänud märkuse eest. Üritab ennast parandada. 🙂
Hillar: õnnetust lapsepõlvest võib ja peabki laulma. Aga kui seda tehakse stiilis “mu lapsepõlv oli õnnetu, seepärast ma olen diiler. Jou, kui sa mulle jalgu jääd, saad kuuli nagu too ment eelmisel nädalal”, siis läheb asi hapuks.
vaevalt et nad välja surevad, või, vaevalt et nad ainult tuletõrjujad on. imho
Loen just Hunter S Thompsoni kuulsat raamatut Põrguinglitest (http://www.amazon.com/Hells-Angels-Strange-Terrible-Saga/dp/0345410084) ja tegelikult soovitan selle “kurjusekultuse” mõtte juurde. Väga hästi võtab kokku need inimesed ise, miks nad sellised on, kuidas nad kasutavad märke lihtsalt selle pärast, et “on mingid märgid”, või et rõhutada “meie ei kuulu ühiskonda ja ei tahagi kuuluda”, ilma sügava ideoloogiata. Ja kuidas press selle üles korjab ja mis siis saab. Küllalt erapooletult võtab sündmused kokku, kuigi, naise vaatepunktist on kohati õudne lugeda. Kuid seda mõtteviisi ikkagi selgitab.
Kasutab kah 1% metafoori, aga pigem selle nurga alt, et igas ühiskonnas on 1% kes sinna lihtsalt mitte kuidagi ei sobi.
Oudekki: ma arvan, et “one-percenter” tsikligängid on natukene teine maa. Võib-olla otsapidi natukene mingi seos on, kuid mina pean nö kurjusekultuse all eeskätt silmas juurtega eetilises relativismis olevat ja tänaseks omamoodi kommertsialiseerunud nähtust. Onepercenterid on omalaadne subkultuur, mis on eeskätt James Deani stiilis mäss establishment’i vastu (ehkki ka seal on selle teise komponente sees – kasvõi sealne relva- ja narkoparseldajate seltskond. Ma muide arvan, et samasugune kahetine kooslus esineb ka näiteks satanistide seas) ning ilmselt eksisteerib isegi Inglite seas “lambaid” (kindlasti aga on seal “huntide” kõrval ka “lambakoeri” – pealegi on tolles maailmas lojaalsus omaenda rühmitusele väga kõrgel kohal). Kurjusekultuse osas nõustun Hillariga, et selle peamise põhja moodustavad suuremas osas sisimas magedad tegelased.
Aa, veel: see 1% selles kontekstis on algselt pärit “karmide vendade” reaktsioonist USA mootorratturite ühenduse väitele, et 99% tsiklimeestest on seadusekuulekad kodanikud – seega ei ole otseselt tegu kvantitatiivse määranguga.
Aga ma ei pidanud niivõrd silmas seda, kes Põrguinglid ise olid, vaid kuidas neist tehti meediasündmus. Thompson muide väidab, et see 1% tuli ka Põrguinglitele suures osas ringiga meediast ning see, miks keegi seda alguses kasutas on ebaselge. Aga tema osutas 1% ka niisuguses tähenduses nagu ma alguses viitasin, mitte väites, et Põrguinglid ise seda tegid.
Ma kirjutan selle mõtte mõne aja pärast rohkem laiali, võrreldes kuuekümnendate California töölisliikumist, “civic rights” liikumist ja one-percenters gruppe. Kõik on mingitmoodi “reegleid” vastustavad, aga erineval moel. Kuid ma arvan, et see “reeglite vastu” ongi üks osa kurjusekultuse alusest, nagu üks mu tuttav FB-s kommenteeris:
“Olemata satanist, on Saatana kuju kristlikus mütoloogias mulle ometigi ääretult sümpaatne kui Mässaja, kes ei nõustu Jumala poolt kehtestatud reeglite ja seadustega ning jutlustab Absoluutset Vabadust!”
Ja mida vähem on protest mingis ühiskonnas legitiimne ja mida vähem on reeglid muudetavad, seda rohkem pöörduvad inimesed ükskõikmillise suvalise eitamise poole. Paraku vahepeal on see suhteliselt kohutav.
Oudekki: tjah, selle reeglite vastustamise koha pealt olen nõus. Sellelt tsitseeritud inimeselt tahaks küsida, kas ta sõidab ka tänaval autoga vasakul pool või kuidas juhtub? Või jätab poes maksmata (reegel ju!)? Või laulab “Kes aias” samal ajal, kui teised hümni laulavad? Sorry,, aga sedasorti põhjendus on jabur. Ja isegi Saatanast “kristlikus mütoloogias” pole see tegelane aru saanud. Aga jah, sedasorti tegelastel on nn kurjusekultuse kujunemisel üsna suur roll.
Aga seda one-percenterite ja muude tegelaste võrdlust loeks täitsa huviga. 🙂