Õpetajate Lehes võtavad sõna [L] üks papa ja [L] üks mamma ning seda ühisel teemal – laste võimetus reaalse eluga toime tulla.
Muidugi võib öelda, et järjekordset skandaali kerivad. Väike utreerimine on seal kahtlemata olemas, ent seekord tuleb mõlema tuntud poleemikuga kahjuks üsna suuresti nõustuda. Ainult et ühe olulise komponendi sellest supist jätavad mõlemad mainimata – lisaks lääne ühiskonnas vohavale õpitud abitusele on meil tõsiseks nuhtluseks ka kurjusekultus (eriti hästi nähtub see – muude nihestuste kõrval – hetkel Ekspressis laineid löövast narkosaagast).
Kuul ja kunn on see, kes on paha – ja seda tambitakse ühtmoodi nii telekas (eriti hea näide on üks teatud telesari, mida iseloomustati telelehes sõnadega “sümpaatne sarimõrvar X…”), arvutimängudes (alates GTA sarjast üha levinum; küsimus pole paljalt vägivallas kui sellises, vaid selle mõtestamises) kui massimuusikas (kogu jou-jou-kottpüksmeeste lüürika ja ka nende reaalseid eeskujud – konkurendi kuulist noorelt suremine on seal [L] päris levinud karjäärilõpetus). Kas mitte seetõttu ei valigi mõni heatahtlik äpu vati sisse jäämist, et tal pole mingit tahtmist edukas ja südametu olla?
Ühe teooria järgi on koosneb inimkond 98% ulatuses lammastest (passiivne, mõjutatav mass, kes üha enam just vati sees kasvab), 1% on hundid (psühho- ja sotsiopaadid, kelle jaoks vägivald pole probleem ja kaasinimene on saak) ja 1% lambakoerad (suudavad hundi kombel kõvasti hammustada, ent neid eristab hundist empaatiavõime, mis sunnib oma kihvu vaid enda ja teiste kaitseks kasutama; neist tulevad politseinikud, tuletõrjujad ja vana kooli sõdalased). Sel juhul ongi küsimus: mis saab siis, kui viimatimainitud seltskond välja sureb…?