Virtuaalne ajahüpe

2010. aasta paiku, kolledži 10. aastapäeva puhul tegime osa üritusi enda OpenSim-virtuaalmaailmas (sellest on siin varem kirjutatud). Lisaks tehti selle peale mitu lõputööd ning isegi portugali külalistudengi Simao magistritöö.  Kui aga Kalle Tammemäe varsti peale seda kolledžist lahkus, jäi ka virtuaalmaailm soiku.

Sel kevadel sai proovitud kunagiste varukoopiate pealt asja taastada, aga tarkvara on vahepeal edasi arenenud ning vanade juppidega tekkis raskusi. Viimaks õnnestus vähemalt keskkond koduses lauaarvutis taastada (sh Adidastes kanajalgadel seisev õppeosakond Turingia saarel, tossav ja keerlev vabadusrist sissekäigu juures, DevNullia saare maatõugu kuivkäimla ja palju muud) ning täna see sealt ka edukalt uuesti kolledži serverisse üles panna. Saime Kallega korraliku nostalgialaksu. 🙂

Pilt Penguinia saarelt – täitsa nagu vanasti.

üks vaade IT Kolledži virtuaalmaailma

EIK virtuaalmaailm

… sai viimaks taas käima pandud.

Algselt oli see Kalle Tammemäe hobiprojekt, mille ta IT Kolledži rektorina käivitas. Pool aastat aitas seda vedada siin ERASMUSe kaudu tegutsenud portugali magistrant Simao Oliveira.  Ka paar kolledži lõputööd sai selle baasil tehtud. Ja kolledži 10. aastapäeva ürituste raames sai seal isegi pisike virtuaalne üritus peetud (sellest on siin varem kirjutatud ka).

Siis aga läks Kalle TTÜ-sse prorektoriks ning vahepealses segases seisus jäi simulaator unarusse.  Nüüd on asi uuesti tööle saanud – esialgu samas seisus, kuhu ta 2011. aastal jäi (vaid [L] serveritarkvara on veidi uuenenud). Edaspidi aga võiks täitsa uurida veebiliidese käivitamist ning ka heli töölesaamist – sellisel juhul tuleks juba kõne alla ka mingi reaalsem rakendus.

Väike probleem ilmnes kliendipoolega – Ubuntu ja tolle sugulased alates 12.10-st ei suuda 64-bitisel versioonil Second Life’i tüüpi virtuaalmaailmade kliente käitada. Mingi jama 32- ja 64-bitise tarkvara konfliktiga (lahendust seni ei ole leidnud). Õnneks aga viimane LTS-versioon (Ubuntu 12.04 ja Mint 13) seda probleemi ei ilmuta.

OpenSim: häda füüsiliste objektidega

ITK simulaator on juba päris kena, aga selle taga olev tarkvara on ikka veel “null punkt”-versioonides ning paraku on seda aeg-ajalt näha. Igatahes tekkis 0.6.9 peal jama sellega, et objekte ei saanud määrata füüsilisteks (ehk siis gravitatsioonile alluvateks – sedasorti objektina loodud pallike näiteks peaks mööda kallakut alla veerema). Uuendus 0.7.0 peale ei aidanud.

Probleem ja lahendus on kirjas siin. Kuna vahepeal uuenes konfisüsteem, siis vana variant jäi muidu küll tööle, kuid tekkis see puuk. Seega tuleks kõik eraldi asuvad regioonifailid koondada kokku kataloogis bin/Regions asuvasse RegionConfig.ini faili. Ühe näite mitme regiooniga konfifailist leiab näiteks [L] siit.

Ahjaa, Kakk hakkab muide sügisel millalgi ka OpenSim-maailma ehitamise ja haldamise teemal koolitust tegema. 🙂

ITK 10

Täna jõudis siis ITK-s aastapäevanädal õige sünnipäevaga lõpule.  Seoses sellega tuli OpenSimis virtuaalne minikonverents korraldada.

Saundi korraldamine läks liiga kiireks ja üritus tuli tekstipõhiselt teha. Portugali kolleegid jäid ilma mingi teateta lihtsalt tulemata. Rahvast oli üldse vähem kui loodetud.

Aga teisalt tulid kolm virtuaalset seminariettekannet (neist kaks korrektsete slaidiesitlustega, mida virtuaalsele seinale näidati) täitsa asjalikud välja ja kutsusid kaasa mõtlema. Eelmise aasta personalikoolituse naljakate nimedega tegelastest (Werner Röha, Hele Triip, Maia Smokk jt) tulid mitmed taas välja ja isegi tänaseks päriselus Poola kolinud Aita-Leida Kuusepuu oli kohal.  Diplomand Niina, kes lähiajal simulaatori teemal oma tööd kaitsma hakkab, oli tubli ja aitas kõvasti kaasa.

Seminar virtuaalses ITK-s

Seminariettekanne virtuaalmaailmas

Ning kõige lahedam oli ürituse lõpp, kui seltskond palliplatsile maandus ja virtuaalse palliga jalgpalli mängis. Lõpuks ajas arhitekt Edward endale  riiete asemel jalgpalli selga (proovige seda reaalelus!) ning nägi välja nagu  Telepoisi ja Baruto ristand… Kino kui palju. 🙂  Mis aga peamine – näib, et hea orgunni korral saab sedalaadi üritusi meie virtuaalses ITK-s juba täiesti korraldada.

Jalka, jee!
Virtuaalne jalgpall ja pall-Edward

Kogu see tsirkus aga väsitas nii kapitaalselt ära, et ametlik sünnipäevaaktus ja pärastine vastuvõtt jäid külastamata. Selle asemel tuli kolm tundi kodus horisontaalis ja norinaga. Peole jõuab teinekord ka.

Omapärane

Kui Jaapani päev läks üritusena nagu kellavärk, siis nüüd ka ühest teistsugusest.

Tallinnas toimuvate tudengipäevade korraldajad kutsusid ITK üliõpilasesinduse kaudu Kaku väikest virtuaalmaailmade teemalist töötuba tegema.  Esmane mõte oli, et kas see sinna kavasse ikka klapib – pealegi on ITK aastapäev tulemas, igavene kamp diplomande kantseldada (enamik neist on õnneks igati tublid) ja muudki siin-seal sekeldamist, nii et igav just ei ole. Aga kuna ITK inimesed ikka arvasid, et võiks, ning et ka meie auhinnatud robootikud samalaadse töötoa pidid tegema, siis sai nõusolek antud.

Mõned päevad varem tuli organiseerima hakata. Koht ise oli Raekoja platsi Tudengimajja pandud – alguses pakuti Tammsaare parki, aga siis selgus korraldajate üllatuseks, et virtuaalmaailmade töötoa jaoks on korralikku internetiühendust vaja. See, et sellise valdkonna puhul ei teata, mida tahetakse, on üldiselt tavapärane, aga sedalaadi avastus võttis natuke tummaks. Hea küll, mängiti koht ringi.

Sisu osas öeldi lihtsalt “mis iganes” – aga kui asi oli välja reklaamitud töötoana, eeldaks see erinevalt loengust rahva aktiivset osalemist. Seega oleks võinud huvi tunda, kuidas see käib – täiesti piisav liigutus oleks olnud teatada, et “palume tulla oma sülearvutiga” – oleks saanud kõik wifisse lükata ja katsetada (ITK-s on meil just selliste ürituste tarvis üleval lisaks “põhimaailmale” ka “proovimaailm”, kuhu saab katsetamiste jaoks kontosid teha).  Aga lootuses, et äkki keegi ikka tuleb ja tahab proovida, sai proovimaailm püsti aetud ja isegi üks selle reaga tegelev diplomand assisteerima kaasa kutsutud. Vajadusel aga oleks ka loenguvormis saanud ära teha – oleks näidanud Second Life’i, meie põhisimulaatorit ja siis selle kõige tegemist-ehitamist proovimaailma peal.

Hea küll, päev jõudis kätte. Kakk laekus aegsasti kohale, kohapeal keegi midagi ei teadnud. Mõne tegelase käest asja uurides oli reaktsioonis selline noot, mida pole siinmail enam kaua kohanud (“Mis SEE mees siin teeb, ää?”).  Ruumis sees pidi parajasti teatrit tehtama (“lõpeb nagu lõpeb”).  Niina (diplomand) tuli kohusetundlikult kohale ja pidi samamoodi seal passima  – õnneks saime natuke diplomitööd arutada, päris tühja ei jooksnud.

Ruum sai viimaks vabaks, läksime sisse. Projektor oli isegi olemas, wifi sai ka kuidagi tööle. Aga ennäe, projektori juhe oli nii lühike, et seda koos aluslauaga ekraani suhtes adekvaatsesse paika lükata ei saanud! Pikendust muidugi polnud.  Viimaks sai leitud lahendus – keerasime pildi akna all oleva heleda seina peale. Aken natuke segas, aga käis kah.

Kuna tsirkust oli juba nii palju olnud, ei imestanudki, kui kohale ei tulnud MITTE KEDAGI. Tähendab – veerand tundi peale plaanitud algust ja pool tundi enne plaanitud lõppu tuli üks noorsand küsima “Kas te teete ruumi varsti puhtaks? Siia tulevad kohe tantsijad!”. Vastasin siis viisakalt, et kindlasti teeme puhtaks – asjad kotti ja tulema.

Kakk on sihukesi asju enne kah näinud, aga Niina ees oli küll piinlik.   Järgmine kord (kui see kunagi tuleb – reeglina on Kakul selliste asjade suhtes elevandi mälu ja viisakas pikaltsaatmine varuks) tuleb raiskulastud õhtupooliku eest korraldajatele arve.

Er…. interesting.

Sisekoolitus ITK moodi

Sel nädalal on meil ITKs külas meie portugali magistrandi Simao juhendaja prof. Pedro ja täna viis ta läbi personali sisekoolituse virtuaalmaailmade teemal. Noh, et ka teised natuke näeks, mida need paar segast selli seal pidevalt väänavad.

Hommikul saatis Kakk kirja välja, et rahvas endale nimed valiks, millega virtuaalmaailmas esineda. Järjest tulid koolitusele

* Aita-Leida Kuusepuu

* Maia Smokk

* Pets Poogen

* Ehutav Kolevants

* Riin Manda

* Eino Muidugi

* Werner Röha

* Hele Triip

Werner (turris soenguga punkar) ja Eino (sihuke kahtlaselt teistmoodi meesterahvas) on päriselus pealegi naissoost.

Kõik olid hirmsasti aktsioonis ja ehitasid terve virtuaalsaare igasugu vigureid täis. Aga kui viimaks kolleeg Margus endale kah keset koolitust avatari tegi ja sellele “Kolb Orav” nimeks pani,siis selgus taas kord, miks Kakk end seal majas nii hästi tunneb. Ei ole ikka päris normaalsed inimesed…

OpenSim

Second Life’ist on juba juttu olnud. Juba aasta aega on ITK-l kavas end sinna püsti panna, nüüd on ka portugali magistrant Simão siin ning  lõpuks on vist õnnestunud isegi ITK tudengite seast huvilisi leida.  Kuid majanduslanguse tingimustes ei ole 35kEEK investeerimine virtuaalmaailma (isegi nii laialdasse ja õnnestunud maailma nagu SL) vist mõistlik – aga just sellises suurusjärgus oleksid kulutused, mis tuleks teha.

Appi tuleb [L] OpenSimulator ehk lühemalt OpenSim. Tegu on täiesti vaba harutootega (fork) ühest varasemast SL kliendist, millele nüüd ka vaba serverisüsteem taha aretatud. Süsteem on piisavalt ühilduv, et võib kasutada SL ametlikku klienttarkvara, mis tuleb lihtsalt suunata ringi teisele aadressile.  Serveripoolel on variante palju:

* ainult üks saar kohalikus arvutis –  peamine mõte on harjutada erinevaid ehitusvõtteid, et mitte mõnes suures keskkonnas marki täis teha.

* kohalik väike server ühe või paari eraldi saarega – sobib testimiseks ja näiteks kooli omalaadseks “virtuaalklubiks”, lisaks saab ka seal erinevaid asju proovida ja harjutada.

* kohalik serverivõrgustik (grid) – võimaldab juba suuremaid projekte.

* ühendumine [L] mõnda suuremasse võrgustikku (näiteks OSgrid on juba päris suur).

Panime mõningate huvilistega ITK serverisse üles ka [L] virtuaalmaailmade teemalise wiki, mis ehk ajapikku täienema hakkab. Samas masinas jookseb ka ITK-sisene proovisimulatsioon (esialgu ühel serveril, hiljem arendame suuremaks), kust ka allolev pilt pärit. Esialgu on see kättesaadav ainult majasiseselt.

ITK OpenSim

Muide, ehitamiseks vajalikku nodi (tekstuurid jms) leiab väikese guugeldamisega netist päris palju. Enamik on mõeldud suure SL-i jaoks, aga sobib kenasti ka OpenSim-ile.

Loomulikult, suure SL-i massifaktor ehk tuhanded kasutajad jääb ära. Haridusliku platvormina õppetöö läbiviimisel ei ole sellest aga kuigivõrd lugu – kohale tulevadki tegelased, kel asjaga pistmist on, virtuaalliputajaid ja muid sarnaseid pullivendi segamas pole.  Ja samas võimaldab täielik kontroll keskkonna üle teha täpselt seda, mida parasjagu tarvis.  Nii ongi juba mitmelt poolt kuulda, et haridusasutused OpenSim-i katsetavad. Täiesti võimalik, et sean ka Kakupessa omaenda virtuaalsaare üles – millega see ühendada ja millal, seda näeb juba hiljem.