Omapärane

Kui Jaapani päev läks üritusena nagu kellavärk, siis nüüd ka ühest teistsugusest.

Tallinnas toimuvate tudengipäevade korraldajad kutsusid ITK üliõpilasesinduse kaudu Kaku väikest virtuaalmaailmade teemalist töötuba tegema.  Esmane mõte oli, et kas see sinna kavasse ikka klapib – pealegi on ITK aastapäev tulemas, igavene kamp diplomande kantseldada (enamik neist on õnneks igati tublid) ja muudki siin-seal sekeldamist, nii et igav just ei ole. Aga kuna ITK inimesed ikka arvasid, et võiks, ning et ka meie auhinnatud robootikud samalaadse töötoa pidid tegema, siis sai nõusolek antud.

Mõned päevad varem tuli organiseerima hakata. Koht ise oli Raekoja platsi Tudengimajja pandud – alguses pakuti Tammsaare parki, aga siis selgus korraldajate üllatuseks, et virtuaalmaailmade töötoa jaoks on korralikku internetiühendust vaja. See, et sellise valdkonna puhul ei teata, mida tahetakse, on üldiselt tavapärane, aga sedalaadi avastus võttis natuke tummaks. Hea küll, mängiti koht ringi.

Sisu osas öeldi lihtsalt “mis iganes” – aga kui asi oli välja reklaamitud töötoana, eeldaks see erinevalt loengust rahva aktiivset osalemist. Seega oleks võinud huvi tunda, kuidas see käib – täiesti piisav liigutus oleks olnud teatada, et “palume tulla oma sülearvutiga” – oleks saanud kõik wifisse lükata ja katsetada (ITK-s on meil just selliste ürituste tarvis üleval lisaks “põhimaailmale” ka “proovimaailm”, kuhu saab katsetamiste jaoks kontosid teha).  Aga lootuses, et äkki keegi ikka tuleb ja tahab proovida, sai proovimaailm püsti aetud ja isegi üks selle reaga tegelev diplomand assisteerima kaasa kutsutud. Vajadusel aga oleks ka loenguvormis saanud ära teha – oleks näidanud Second Life’i, meie põhisimulaatorit ja siis selle kõige tegemist-ehitamist proovimaailma peal.

Hea küll, päev jõudis kätte. Kakk laekus aegsasti kohale, kohapeal keegi midagi ei teadnud. Mõne tegelase käest asja uurides oli reaktsioonis selline noot, mida pole siinmail enam kaua kohanud (“Mis SEE mees siin teeb, ää?”).  Ruumis sees pidi parajasti teatrit tehtama (“lõpeb nagu lõpeb”).  Niina (diplomand) tuli kohusetundlikult kohale ja pidi samamoodi seal passima  – õnneks saime natuke diplomitööd arutada, päris tühja ei jooksnud.

Ruum sai viimaks vabaks, läksime sisse. Projektor oli isegi olemas, wifi sai ka kuidagi tööle. Aga ennäe, projektori juhe oli nii lühike, et seda koos aluslauaga ekraani suhtes adekvaatsesse paika lükata ei saanud! Pikendust muidugi polnud.  Viimaks sai leitud lahendus – keerasime pildi akna all oleva heleda seina peale. Aken natuke segas, aga käis kah.

Kuna tsirkust oli juba nii palju olnud, ei imestanudki, kui kohale ei tulnud MITTE KEDAGI. Tähendab – veerand tundi peale plaanitud algust ja pool tundi enne plaanitud lõppu tuli üks noorsand küsima “Kas te teete ruumi varsti puhtaks? Siia tulevad kohe tantsijad!”. Vastasin siis viisakalt, et kindlasti teeme puhtaks – asjad kotti ja tulema.

Kakk on sihukesi asju enne kah näinud, aga Niina ees oli küll piinlik.   Järgmine kord (kui see kunagi tuleb – reeglina on Kakul selliste asjade suhtes elevandi mälu ja viisakas pikaltsaatmine varuks) tuleb raiskulastud õhtupooliku eest korraldajatele arve.

Er…. interesting.

OpenSim

Second Life’ist on juba juttu olnud. Juba aasta aega on ITK-l kavas end sinna püsti panna, nüüd on ka portugali magistrant Simão siin ning  lõpuks on vist õnnestunud isegi ITK tudengite seast huvilisi leida.  Kuid majanduslanguse tingimustes ei ole 35kEEK investeerimine virtuaalmaailma (isegi nii laialdasse ja õnnestunud maailma nagu SL) vist mõistlik – aga just sellises suurusjärgus oleksid kulutused, mis tuleks teha.

Appi tuleb [L] OpenSimulator ehk lühemalt OpenSim. Tegu on täiesti vaba harutootega (fork) ühest varasemast SL kliendist, millele nüüd ka vaba serverisüsteem taha aretatud. Süsteem on piisavalt ühilduv, et võib kasutada SL ametlikku klienttarkvara, mis tuleb lihtsalt suunata ringi teisele aadressile.  Serveripoolel on variante palju:

* ainult üks saar kohalikus arvutis –  peamine mõte on harjutada erinevaid ehitusvõtteid, et mitte mõnes suures keskkonnas marki täis teha.

* kohalik väike server ühe või paari eraldi saarega – sobib testimiseks ja näiteks kooli omalaadseks “virtuaalklubiks”, lisaks saab ka seal erinevaid asju proovida ja harjutada.

* kohalik serverivõrgustik (grid) – võimaldab juba suuremaid projekte.

* ühendumine [L] mõnda suuremasse võrgustikku (näiteks OSgrid on juba päris suur).

Panime mõningate huvilistega ITK serverisse üles ka [L] virtuaalmaailmade teemalise wiki, mis ehk ajapikku täienema hakkab. Samas masinas jookseb ka ITK-sisene proovisimulatsioon (esialgu ühel serveril, hiljem arendame suuremaks), kust ka allolev pilt pärit. Esialgu on see kättesaadav ainult majasiseselt.

ITK OpenSim

Muide, ehitamiseks vajalikku nodi (tekstuurid jms) leiab väikese guugeldamisega netist päris palju. Enamik on mõeldud suure SL-i jaoks, aga sobib kenasti ka OpenSim-ile.

Loomulikult, suure SL-i massifaktor ehk tuhanded kasutajad jääb ära. Haridusliku platvormina õppetöö läbiviimisel ei ole sellest aga kuigivõrd lugu – kohale tulevadki tegelased, kel asjaga pistmist on, virtuaalliputajaid ja muid sarnaseid pullivendi segamas pole.  Ja samas võimaldab täielik kontroll keskkonna üle teha täpselt seda, mida parasjagu tarvis.  Nii ongi juba mitmelt poolt kuulda, et haridusasutused OpenSim-i katsetavad. Täiesti võimalik, et sean ka Kakupessa omaenda virtuaalsaare üles – millega see ühendada ja millal, seda näeb juba hiljem.

Töökoosolek Aveiro Ülikoolis

… nägi eile välja nii:

Võib ju harjumatu tunduda, aga saime hea ülevaate Aveiros tehtust ja arutasime ka siinpool kavandatud asju, mida SL keskkonnaga teha annab. Kohal oli muide ka arhitekt, kes kavandas Eesti saatkonna SL-is.

Muidugi jah, SL on täielik Forrest Gumpi box of chocolates – imelikke tegelasi on ikka väga palju. See aga ei vähenda asja üldist potentsiaali.

Teine elu

Ehkki Kakul on pikk jutuka- ja ka mudakogemus olemas, jäi selline paik nagu [L] Second Life seni veidi vaateväljast kõrvale. Esiteks polnud sellele vastavat ajaressurssi, teiseks oli sellest loetud igasuguseid asju (üsna karm pila on [L] getafirstlife.com).  Nüüd aga paistab, et IT Kolledž kavatseb tulevast aastast seal midagi põhjalikumat püsti panna.

Idee polegi enam uus – SL-ist leiab palju ja päris kuulsaid õppeasutusi. Näiteks Harvard Law School on seal kursusi pidanud. IT vallast saab idee poolest õpetada erinevaid “pehmemaid” asju (uusmeedia, ajalugu, litsentsindus – ühesõnaga, [L] ITSPEA rida), aga miks mitte ka progemise ja disainiga seonduvaid asju (näiteks ülesanne disainida mingi objekt ja panna see skriptide abil “elama”).

Portugalimaal Aveiros on SL-i õppetööalaste rakendustega juba päris pikalt tegeldud ja nüüd veebruaris peaks sealt tulema üks sell siia oma magistritööd tegema, Kakk pandi ITK-poolseks juhendajaks. See aga tähendab seda, et juhendaja peaks asjast natuke ikka eelnevalt jagama.

Nii sündiski Strix Windlow (märkus: eesnimi on vabalt valitav, perenimi tuleb üldjuhul valida paarikümne etteantud variandi seast), keda võib näha alloleval pildil istumas Eesti saarel saatkonna lähedal, mere ääres kivi otsas (pilt meenutab täitsa Saaremaad või mõnd muud sihukest kohta).

Strix Windlow

Esmamuljed on üldjoontes positiivsed. Muidugi on parajalt nuhtlus “paks klient” ehk kõva graafikaressurssi nõudev tarkvara – Kaku tuttuus Dell enda Inteli X3100 graafikaga veab välja üksnes minimaalse detailsuse (tõsi, ka keskmine detailsus näis veel talutav). Linuxil tuleb Compizi 3D-efektid mängimise ajaks välja lülitada, muidu läheb pilt veidraks.

Alguses sai jupp aega mässatud tegelase välimuse paikasaamisega. Tegelikult on uskumatult detailne see valikuterida – näiteks silmade vahekaugus, lõuanurk ja juukselahk on kõik sätitavad. Vaikimisi riietevalik annab ka enam-vähem viisaka välimuse (hiljem aga tasub külastada näiteks kohta nimega “NCI Kuula-New Citizens Incorporated”, mis on otsinguga leitav – sealt saab juba märksa realistlikumad asjad täiesti tasuta kätte. Muidugi on sel omaaegse “Brežnevi paki” kombel asjalikud asjad segi jamaga, aga viimast annab välja sortida).

Natuke nalja sai ka – kohe alguses õnnestus näha veidrat tegelinskit, kes täiesti ilma püksata mööda ilma ringi kolas. Just samal hetkel olin ühelt sealselt lahkelt mentorilt (vabatahtlikud, kes uustulnukaid abistavad) küsinud, kui palju siinkandis imelikke kodanikke on – enne kui ta vastata jõudis, lisasin “Well, I think I just got my answer”…

APDEIT: Kummaline kogemus oli vaadata virtuaalset päikeseloojangut sealsamas Eesti saare peal. Peab ütlema, et rohkem kui korra Türisalu pangalt loojuvat päikest vaadanuna oli fiiling üllatavalt sarnane.