Raamatuelamus: Roger Scruton, “Fools, Frauds, Firebrands: Thinkers of the New Left”

Sissejuhatusena mainitagu, et algklassides oli siinkirjutaja paras kommunist. Küllalt varakult lugema hakates, väljaspoole kodu vähe suheldes (kuna iga väljaskäik tähendas reeglina seda, et mõni aus kodanik sind värdjaks tituleeris) ja siis kõikvõimalikke (kättesaadavaid) raamatuid neelates ei saanudki tulemus tollal teistsugune olla, Kogu kodus leidunud uudiskirjandus (nagu enamik tollaseid eestlasi, soetasid vanemad pea kõik uued raamatud) oli ju ajastukohaselt punane. Hiljem aga lisandusid kontaktid teiste inimestega (näiteks Haapsalu haiglas – siinkohal tervitused Agole Võrru, kelle isa oli käinud saksa sõjaväes ja kes oli ilmaelust sootuks teisel arvamusel) ning põhikooli lõpuks oli Kakk kujunenud veendunud antikommunistiks  ja on seda tänini.

Marksismi ja selle harusid (Lenin, Mao, Castro jpt) pean tänapäeval muunide või jehoovatunnistajatega võrreldavaks äärmuslikuks usuliikumiseks, kuhu lisandub (või ka millest tuleneb) paras annus vaimset häiret.  Kõikjal konflikti nägemine (“klassivõitlus”) ja vaenlase otsimine, oma seltskonna ainus ilmeksimatus koos juhikultuse ja ajupesuga (“Marxi õpetus on kõikvõimas, sest ta on õige”), lootusetu soovmõtlemine inimloomuse osas (kõik kommunismi puutuv), alusetu teaduslikkusele pretendeerimine (a la “Christian Science”, mis pole aga ei kristlus ega teadus), arutu lähenemine majandusele (pollökk) ja ühiskonnale (klassikalise termini “proletariaadi diktatuur” võiks koheselt “idiokraatiaks” ümber nimetada) jne jne.

Skisoidsust lisab topeltmõtlemine (doublethink) ja mõistete ümberdefineerimine (newspeak), mis muudavad tõsimeelse marksistiga diskuteerimise vasikaga võidujooksuks – osapooled mõistavad iga teist sõna sisuliselt erinevalt. Lõpuks tuleb juurde veel doos pahatahtlikku nartsissismi – enamik uusmarksiste elab tänini mugavalt grantide ja uurimistoetuste otsas, mille maksavad maksudena kinni needsamad nende arusaama järgi klassina hävitamisele kuuluvad “kodanlased”.

See kõik on vaadeldavas raamatus väga ilusti ja põhjalikult ära toodud. Eriti meeldib see, et sihikule on võetud just uusmarksistid (keda mõned kultuurimarksistideks nimetavad – ehk siis too akadeemiline seltskond, kes vaatas, et “oih, proletariaati kui sellist enam polegi eriti alles jäänud – võtame siis ise juhtiva rolli”, sarnaselt Lenini-aegsete “elukutseliste revolutsionääridega”). Mõnes üksikus kohas küll libastub autor lahmimisse (näiteks Sartre’i naissuhete juures), aga üldjuhul on kogu karmide väidete kanonaad  tapva põhjalikkusega ära argumenteeritud (kohati muudab see lugemise üsna keeruliseks). Ja nii mõneski kohas tunnustatakse vaadeldud tegelaste saavutusi, kui see on asjakohane – ent jättes lõppdiagnoosi ometi paika.

Üks paremaid osi raamatus on kohe esimene peatükk, mis toob väga lihtsate vahenditega esile marksismi kogu narruse ja eluvõõruse. Scruton mainib Marxi tulevikuvisiooni sellest, kuidas tuleviku inimene “käib hommikul jahil, lõuna ajal kalal, õhtupoolikul töötab aias ja peale õhtueinet tegeleb kirjanduskriitikaga” ja küsib lihtsalt: kes teeb talle püssi ja õngeridva, hoolitseb koerte eest või hoiab veeteid ja karjaaedu korras? Tekib paralleel “Idiokraatia” filmiga, kus mitmed kriitikud on küsinud – kui ühiskond on nii maha käinud, siis kes ehitas sealsed autod (või ka “kitarriarmee” elektrikitarrid)?

Hea märkus on ka “vabaduse” ja “võrdsuse” kokkusobimatusest Prantsuse revolutsiooni kuulsas hüüdlauses. Scruton küsib: “Kui vabadus tähendab üksikisiku potentsiaali vabaksandmist, siis kuidas takistada edasipüüdlikke, energilisi, tarku, ilusaid ja tugevaid teistest kaugemale jõudmast ning mida võib ühiskond teha nende taltsutamiseks?”. Hästi on välja toodud ka marksismi “teaduslikkuse” ringtõestus.

Isikulugudest olid ilmselt kõige huvitavamad need, kus kajastati ka siinmail rohkem propageeritud “autoriteete” (Sartre, Foucault, Habermas) – ameerika ja briti vasakpoolsetega on ehk olnud vähem kokkupuuteid. Kuid ka vähemtuntud lood olid üsna paljuütlevad – ilmselt vaid selles seltskonnas saab jääda “tunnustatud filosoofiks” ka pärast enda naise tapmist “ärataganemise” eest ja mitu aastat süüdimatuna hullaris istumist.

Ei ole ime, et raamatu esmaversioon kaheksakümnendatel autorile vasakpoolikute poolt massiivse tagakiusu kaela tõi. Tänaseks on aga kogu eurotrall, rändekriis ja palju muudki kuhjaga tõestanud, kui õigus tal juba siis oli.

Raamat ise: Kriso või Amazon

3 kommentaari postitusele “Raamatuelamus: Roger Scruton, “Fools, Frauds, Firebrands: Thinkers of the New Left””

  1. Manjana ütleb:

    Kui keegi Robert Scruton, keda keegi ei tea kui teadlast (vikipeedias on tema teadustöödest välja toodud tema arvamus homoseksuaalsusesst ja isegi seda arvamust jõudis ta muuta), väidab, et Foucault ja Habremas ei ole teadlsed ja paneb nenedega veel ühte punti igaks juhuks ka Sartre, siis võiks see juba piisavaks eelduseks olla, et isegi ilma akadeemilise hariduseta aru saada, et keegi üritab lugeja ajusid pesta. (peale seksuaalsuse oli tema spetsialiteet külma sõja ajal ida-euroopat õõnestada). Teemal, kas Marx on mõnda teadusharu mõjutanud või mitte, ei näe ma üldse mingit põhjust vaielda, sest sellise väitega saab välja tulla tõesti vaid ülikooli fotol näinud inimene.

  2. Kakk ütleb:

    Siin käis paar tegelast vahepeal jauramas, nüüd aga otsustasin selle postituse uuesti avada ja lihtsalt hoida igasugused kasvatamatud töllid jõuga eemal.

    Aitäh kommentaari eest. Tõesti aitäh – see tõestab kenasti, kuivõrd õigus on Scrutonil selles raamatus. Alguse ots klapib pea üks-ühele raamatus tsiteeritud tekstiga, mida uusmarksistid kaheksakümnendatel tema suunas loopisid. “La-lalla-laa-laa, sina oled loll! Ma ei kuule sind, ei tahagi kuulda, sest sa oled loll!”

    Keskel on ka üks huvitav termin. “Õõnestamisest” sellises kontekstis rääkisid eeskätt kagebiidid. Külma sõja ajal oli Ida-Euroopa punase solgiga üle kallatud ja ma miskipärast ei usu, et Scruton üritas kannatavatele rahvastele veelgi vinti juurde keerata. Kui aga pead “õõnestamiseks” püüet punastele vastu hakata, siis polegi meil ilmselt millestki rääkida.

    Lõpp aga on päris lõbus. Kas Sa tõesti arvad, et peale mõne tõepoolest (eeskätt Lääne-Euroopas) suures osas (uus)marksistide kaaperdatud valdkonna (politoloogia, sotsioloogia, mõned kasvatusteaduste ja psühholooogia valdkonnad ning osa filosoofia ja kirjanduse õppetoole – niisiis pea eranditult nn pehmed valdkonnad; neid annab mõnda aega karistamatult ideologiseerida, ilma et kogu asi koheselt absurdina kokku kukuks) Marxi tõsimeeli, “õpetusena” õpetatakse? Omad ullikesed on muidugi kõikjal, ent pakun, et enamikus maailma ülikoolidest, kus seda käsitletakse, sarnaneb see nakkushaiguste õpetamisega arstidele või narkomaania vormide tutvustamisega sotsiaaltöötajatele. Või teine variant on kultuuriarheoloogia stiilis – Stanfordis näiteks nimega “COMPLIT 350A: What is Left of Marxism”. Kuivõrd majandusteadlased tänapäeval Marxi hindavad, näeb kasvõi sealtsamast Wikipediast: https://en.wikipedia.org/wiki/Marxian_economics (seal on paar head tsitaati toodud).

    See, kas Marx on teisi mõjutanud, ei ole praegusel juhul tähtis. Ka täielik puupea võib öelda, et “on mõjutanud”, kui mõni targem teda parandama tuleb. Filosoofia ja mõtteloo ajaloost leiame igasuguseid värvikaid tüüpe, kõigile on seal oma koht leitud.

    Mõtetega mängimine on teinekord huvitav. Vees ujuva raudkangi ümber saab ehitada igasugu peeni konstruktsioone ja fantaasiaküllaseid diskursusi. Ainult et planeedi Maa tänane reaalsus on see, et raudkang lihtsalt ei uju. Põhja vajub, sinder – ja samavõrd põhjas on omadega Marxi õpetus.

    Täitsa ausalt – ma liigun päris mitmes ülikoolis ning vaid ühes neist olen isiklikult tõsiusklikku marksisti kohanud. Millises, võid ise arvata. Tehnika- ja IT-inimeste seas ei ole aga ideelist tüüpi kunagi trehvanud (see, et mõni vana kooli õppejõud omal ajal parteis oli, ei ole näitaja).

  3. vaba ütleb:

    Ideoloogia on ainult üks osa. Täitekomitee teine osa. Mina olin täheke. Pioneeriks ei jõudnudki.