Katsetame

Pole saladus, et Kakk on tehisaru osas ikka päris ettevaatlik ja vahel lausa skeptik. See pilt, mis ülikoolist selles vallas kohati vastu vaatab, ei ole ilus. Aeg-ajalt näib, et tehisaru ja inimliku lolluse kasvud käivad käsikäes.

Aga teisalt ei ole nuga süüdi, et temaga mõni töll inimesi ründab – sellega saab ka asjalikke asju teha. Nii et proovima peab. Aga tüüpilise pingviinina on Kakul üsna selge arusaam, millised peaksid olema kriteeriumid:

  • avatud lähtekood (väga põhimõtteline eeldus – võiks veidi aidata nii inimliku sigatsemise kui ka tehisaru võimaliku ülekäte minemise vastu)
  • kohaliku paigalduse ja offlainis kasutamise võimalus (eeldab ka Linuxi tuge)
  • sisselogimise puudumine (natuke vähem Suure Venna ja suurfirmade toitmist)

Nii et hakkasin katsetama sellise elukaga nagu jan.ai. Kohaliku paigaldusega metamootor, millele saab alla laadida terve rea erinevaid tehisarumudeleid. Valik langes prantslaste Mistral 7B-le (mis peaks samuti põhimõtteliselt avatud koodiga olema).

Esimesed katsetused on igatahes päris lootustandvad.

Head mõtted

Leidsin Objektiivi portaalist ühe sealse tüüptemaatikaga võrreldes üsna teistlaadi kirjutise Karol Kallaselt: “Kuidas teha õpilased targemaks ja tõsta õpetajate palka“. Autor nimetab seda “mõtteharjutuseks” ja hoiatab ise, et asjad ei pruugi nii lihtsad olla.

Aga seal on mitu head mõtet Eesti hariduse jaoks. Vabade litsentside kasutamine, autoriõiguste haridusministeeriumile üleandmise võimaluse loomine (sarnaselt sellega, kuidas vaba tarkvara maailmas pakutakse võimalust need FSF-ile delegeerida) ja eriti tähelepanek aegunud autoriõigustega materjalide kasutusvõimaluste kohta (arvestades seda, et näiteks põhikooli taseme matemaatika on ju tegelikult pärit sajandite tagant).

Ka pabermärkmete kasutamisele võiks alla kirjutada (ise aga soovitaks paberi kõrval proovida vanemates klassides ka blogimist ja isikliku wiki koostamist – sellesama peegeldamise, läbikirjutamise ja andmete säilitamise mõttega).

Selle loo võiks ka “Õpetajate Lehes” avaldada.