1.04.2011 arhiiv

Veebistuudium?

01.04.2011

Tuli kutse ühele üritusele, mille kava on [L] siin.

Iseenesest ju täiesti asine Microsofti koolituspäev. Ja mitmed nimed kuuluvad kahtlemata asistele inimestele. Ometi jääb miski häirima.

Ajalooliselt on “Microsoft” ja “veeb” ühes lauses tähendanud suurt probleemi – veebilehti, mis avanevad või on täismahus loetavad ainult Internet Exploreri -nimelise (mitte eriti taibuka) brauseriga.  Jah, see olukord on viimastel aastatel paranenud. Kuid ometi ei ole ligipääsmatud ja ebastandardsed käkkveebid kuhugi kadunud ning 90% neist (konservatiivne hinnang) on tehtud Microsofti platvormi kasutades.

Firmapõhises koolituses pole  midagi halba, kui seda ausalt ka sellisena serveeritakse. Pealkirjades on näha mõisted ASP.NET ja IE9, kuid kus on HTML5 ja CSS3 (mis on märksa selgemalt veebi tulevik)? Rääkimata vabadest alternatiividest nagu Ogg, Gnash ja SVG… Kus on standardite ja ligipääsetavuse teema? Nii tehakse taas kord ilusaid ja uhkeid asju, mille nägemiseks on tarvis hunnikute viisi kindla firma tarkvara.

Ma ei karda seda, et seal rääkivad Jaagup ja Heiki käkkveebe toodavad. Kardan neid, kes selle koolituse läbivad.

Armas Estonian Air…

01.04.2011

Kirjutan sulle esimest korda (nagu vanasti lastesaadetes kõik kirjad algasid).

Tegelikult on Kakk seni olnud päris suur Eesti Õhu fänn. Ikka kohe väga mõnus on tulla kusagilt Lissabonist, Madriidist või Heraklionist mõnelt konverentsilt või muult ürituselt, kus mitu päeva ainult ameerika keelt on räägitud, lennata mingi teise firmaga Kopenhaagenisse või Frankfurti Maini ääres – ning siis astuda mõne EA lennumasina peale, kus uksel võtab vastu naeratus ja omakeelne “Tere õhtust!”. Hakkab kohe kõvasti kodusem.

Kunagi ammu oli lendamine aga üksjagu probleemne. Nimelt tuli lennukisse pääsemiseks kasutada imelikke ratastega moodustisi, mille selga oli trepp pandud – trapiks nimetati teisi.  Kerge jalaga inimese jaoks pole ehk häda miskit, aga mutikesed, põnnid ja kehva liikumisega inimesed olid hirmsas hädas. Õnneks leiutas vahepeal Keegi Tark Onu (või Tädi) säherduse vahva toru, mida mööda sai otse lennukisse astuda. Jube mugav. Mitte ainult mutikestele, põnnidele ja kehva liikumisega inimestele – ehk jättis mõni jokkis onu kah seeläbi  kondid terveks.

Nüüd on Eesti Õhul uued Kanadamaal ehitatud lennumasinad Lotte ja Bruno. Üks tuli Kakule Brüsselisse vastu ka. Peale minnes ootas üllatus: toosama vanaaegne trapp ees!  Katkisele jalale see eriti ei meeldinud…  Üles sai veel enam-vähem, aga vaat Tallinna tagasi jõudes oli jama: väljaväänatud jalaga eriti hea meelega sellisest asjast alla ei tule. Tuli kogu lennukirahvas mööda lasta ja siis kuidagimoodi aegluubis sealt alla koperdada (tänud stjuardessile, kes läpakakoti enda kätte võttis).

Oleks veel, et mõni vana masin, millele muidu ligi ei saa, aga tuttuus Bombardier CRJ900 võiks ju ometigi olla torupidi ligipääsetav – trapid  on ju nii üheksakümnendad, nagu popid inimesed ütlevad. Ja mutikesed, põnnid ning kehva liikumisega inimesed on jälle hädas. Ehk saaks midagi välja mõelda?

Muidu võib tulla jube jama – näiteks võtab ilmakuulus teadusemees Stephen Hawking Inglismaalt pähe tulla kultuuripealinna tegemisi kaema. Ja kui tema siis oma imevigurtooliga üldse lennukisse ei pääse, tuleb sellest nii suur jänn, et selle kojuvedamiseks on isegi Boeing 737-500 liiga väike, Bombardierist rääkimata.

See on üks tõsine mõtlemise koht. Ei ole üldse aprillinali.

Täie lugupidamisega

Kakk