Päev: 28. aprill 2011

Narvali hambaravi

… ehk Ubuntu 11.04 Natty Narwhalist korraliku töökeskkonna (klassikaline välimus + 3D-efektid) saamine käis Kakul nii:
* Esmane sisselogimine teha tavarežiimis (Klassikaline Ubuntu) – nagu eespool mainitud, saab selle valida sisselogimisel PEALE kasutajanime valikut ja ENNE parooli sisestamist ekraani alaserva rippmenüüst (ugh).
* Kui videokaart seda vajab, installida 3D-draiverid (Haldamine => Lisadraiverid)
* Mõni aeg tagasi tuli kellelegi taibule pähe Ubuntul “mäkki mängida” ja akna juhtnupud paremalt vasakule viia. Õnneks tehti peale järgnevat kisa kirik keset küla ja see featuur sõltub kasutatavast kujundusteemast. Nupuprobleemi lahendamiseks panna teemaks kohe kaasasolevatest valikutest (Eelistused => Välimus => Teema) näiteks New Wave (võib ka mõne muu alla laadida ja paigaldada).
* Mingist ajast on pärit ka komme juba paariminutise seismise järel ekraan parooli taha lukku panna. Kindlasti on sel oma kasutuskohad (näiteks pangatelleri arvutis), aga tavainimese arvuti puhul peaks kas ooteperiood pikem või siis parool maas olema. Sättida saab menüüst Eelistused => Ekraanisäästja.
* Lisada pakk compizconfig-settings-manager (terminalist sudo apt-get install compizconfig-settings-manager või Synapticuga)
* Lisada GIMP – pakid gimp ja gimp-data-extras.
* Lisada USA lollide seaduste tõttu väljajäetud pakid – ubuntu-restricted-extras (eriti MS klassikaline kirjastiilikomplekt: Times New Roman, Arial jt). Tuleb öelda, et mitmed seni ülivajalikud asjad enam praegu nii vajalikud ei olegi (isegi ilma MS stiilideta saab hakkama).
* Lisada Medibuntu varamu (vt selle kohta [L] nende veebist)  ning paigaldada sealt miinimumina pakid w64codecs (32-bitise süsteemi korral w32codecs)  ja  libdvdcss2.
* Igaks juhuks võiks lülitada sisse ka X-i taaskäivitamise klahvikombinatsiooni Ctrl-Alt-Backspace (maitseasi muidugi – aga lihtsam on taaskäivitada graafilist liidest kui kogu arvutit, kui miskit kinni peaks kiiluma). Eelistused=>Klaviatuur=>Paigutused=>Valikud=>Key sequence to kill the X server.

3D-suutliku arvuti korral tuleb seadistada CCSM (suht maitseasi, aga ilma mõne valikuta nagu Move Windows asi hästi ei toimi). Käivitada Eelistuste menüüst CompizConfig Settings Manager ja valida sealt rubriikide järgi:
* General: Composite, Gnome Compatibility, OpenGL
* Desktop: Desktop Cube, Rotate Cube
* Effects: Animations, Window Decorations, Wobbly Windows
* Utility: Regex Matching, Compiz Library Toolbox, Title Bar Info (vajalikud teiste asjade jaoks)
* Window Management: Move Window, Resize Window, Appplication Switcher, Ring Switcher või Shift Switcher

Soovi korral võib alumise paneeli asemele lisada mäkilaadse alumise doki (Cairo Dock, AWN vmm – vt [L] Ubuntu juhendit). Edasi võib juba seadistada puht maitse järgi (ekraanipilt jms) ja tööle hakata.

Ubuntu 11.04

Natty Narwhal on nüüd väljas ja tuli tööl lauaarvutis kohe ka ära proovida.

Algus oli ilus. Eesti keel oli installis tagasi (vahepeal oskas keegi selle sealt ära kaotada), vaikimisi install on endiselt äärmiselt lihtne (ja üha enam ka visuaalselt poleeritud). Kodukataloogi krüpteerimine sai ka valitud – selle tegemine õnnestus muidu veatult, ainult et sinna enam eestikeelne tõlge ei ulatunud.  Tavainimese võib selles kohas keelevahetus aga ära ehmatada (ja tulemuseks võib olla mingi teadmatusest tehtud lollus).

Masinas on küll korralik NVidia videokaart, ent selle 3D-draiverid on omanduslikud ja seetõttu visati ekraanile teade, et uut ja uhket Unity kasutajaliidest saab kasutada üksnes nende paigaldamise järel. Arusaadav, teeme ära – menüüst lisadraiverite alt NVidia omad peale ja korras. Enne restarti sai veel uus väljalase vaikimisi vormis üle ka vaadatud – täitsa tipp-topp, paar muutust rakenduste osas hakkas silma (Shotwell, Banshee).

Restart käivitas aga uue Unity keskkonna. Tundus, nagu oleks korraga lauamasinast tahvelarvuti või koguni mobla saanud. Ilus, oma piiratud funktsionaalsuses väga mugav … ja absoluutselt kohandamatu. Vasakul ekraaniservas asuvat menüüd ei saanud liigutada. Elemente lisada õnnestus üksnes nii, et käivitasin Alt-F2ga käsurealt terminali, sealt soovitud rakenduse (ühekordsena oleks võinud ka ilma terminalita teha) ja seejärel Unity paanile ilmunud ikoonilt sai valida selle püsiva allesjätmise. Tavapärasele süsteemimenüüle ja programmidele ligipääsu ei paistnud kusagilt (viimaks leidsin selle nupualuse menüü nurgast – aga ka see oli kummalise kuju omandanud). Vaikimisi oli Unity paanil saadaval vaid Firefox ja LibreOffice (lisaks veel tarkvara lisamiseks Tarkvarakeskus ja pilveteenus Ubuntu One). Nurgas asuv nupuke tõi ekraanile küll mõned uued valikud, kuid seal oli miskipärast – tavainimesele 99% tõenäosusega segaselt – ära toodud nii olemasolevad kui alles paigaldamist vajavad rakendused.

Niisiis oli tulemuseks ilus ja värviline kinnine kast, kus tavainimesel on võimalus a) leppida olemasoleva väga piiratud mänguruumiga või b) hakata endale kõvasti LUM-stiilis (läbi ussi…) aetavaid asju selgeks tegema (ses mõttes tundub, nagu oleks Ubuntu tegijad Apple’i halvima haiguse külge saanud – “Tee mida tahad, seni kuni me oleme seda sinu jaoks ette näinud”). Epic Fail, ütlevad mõned selle peale.  Tuli meelde viikingite lõõp “13. sõdalase” filmist: “Give an Arab a sword, he makes a knife!” – Unity tegijad on suutnud täisverelisest Linuxi töölauast teha HTC Sense sarnase kireva, aga üsna piiratud asjanduse. Kõva tulemus! 😛

Ja mis kõige huvitavam – niivõrd toore keskkonna juures, nagu Unity seda on (esmakordne esinemine ametlikus distros, mõningane konarlikkus on absoluutselt arusaadav) puudub täielikult üks äärmiselt lihtne valik: “Lülita Unity välja”!  Veelgi arukam oleks anda inimesele installiprotsessis valik, kas ta tahab traditsioonilist GNOME/Metacity või Unity keskkonda – seda ka ei olnud (pärast selgus, et selleteemaline valik on peenes kirjas GDM-i logimisekraani allservas PEALE kasutajanime valimist ja ENNE parooli sisestamist). Tõsine ämber kasutatavuse koha pealt.

Aga teisalt – kui võtta aluseks Ubuntu 11.04 oma traditsioonilises kuues, on endiselt tegu väga asjaliku ja Linuxi kohta ka kasutajasõbraliku väljalaskega. Positiivsed tähelepanekud:
* üks asjalik lisandus installiprotsessi on võimalus installida üle ainult Ubuntu, jättes multibuudi teised süsteemid puutumata. Proovitud – töötab.
* YouTube mängib videosid ilma Adobe Flashita, Firefox mängib MP3-sid  (VLC pluginatega) ja FreeCol (tõsi, versiooniks on 0.9.2 – pikka aega on seis juba 0.9.5 peal)  toimib juba ilma Suni Javata (OpenJDK). Samm edasi.
* LibreOffice on OO.o-ga võrreldes edasi läinud.
* Banshee on senise Rhythmboxiga võrreldes etem.

Kui seda Unityt ees ei oleks…

Tabuteema?

Lugesin [L] Äripäevast artiklit, kus kurdetakse, et õpetajad ei taha lastele ettevõtlusest rääkida.  Jäin natuke mõtlema.

Kindlasti oleks ettevõtlikkuse arendamine teretulnud. Vahel on tõesti häda selles, et õpetajatel seda napib ja seepärast jääb rääkimata. Ent (tõelise) õpetaja ülesandeks on ka korralike inimeste kasvatamine, eesti ettevõtjad on aga kahjuks tihtipeale mitte just kõige puhtama mainega kodanikud.

Üks selge rubriik on rööv-lageraidurid, firmade põhjalaskjad ja muud amputeeritud südametunnistusega rehepapid – ja neid on Eesti äriilmas palju.  Teine punt on need, kes poliitikas vahendeid valimata enda ärihuve realiseerivad – üks selle rubriigi tegelane jäeti hiljuti pokri istuma, kuna oli linnapoliitikat killeri abiga ajanud. Veel üks arvestatava suurusega seltsing töötab rahvusvaheliste suurfirmade kohalikes esindustes ja  müüb kaasmaalastele külma näoga erinevat sorti kõntsa.  Ja viimaks üks seltskond, kes enda arvates on igati ontlikud kodanikud, kuid kes tavainimesele ometi halva maigu suhu jätavad – need, kes figureerivad kõikvõimalikes edetabelites ning peavad täiesti loomulikuks, et nende palganumber on “maailma tippjuhtidega samast klassist” (loe: erineb tavakodaniku omast mitmekümnekordselt).   Kadedus? Mingil määral kindlasti – kuid märksa rohkem on tegu loomuliku õiglustunde räige eiramisega.  Positsiooni saab osta, lugupidamist ei saa.   Ning vaid väga tugevad natuurid suudavad seista vastu suure rahakoti iseloomumuutvale jõule.

Nii et sedasorti ettevõtjateks ei tahaks ka Kakk enda tudengeid koolitada. Väike järgimõtlemise koht…