Eesti Laul 2016

… oli kokkuvõttes isegi natuke parem kui viimaste aastate lahja keskmine. Kolme finaali valitu puhul ei oleks pidanud Stockholmis piinlikkust tundma, lisaks oli mitu head asja veel. Räägiks vaid lugudest, kuna show-pool oli pettumus nagu ka õhtujuhid (otsekui oleks Piip ja Tuut kontserti juhtinud). Ainus suur erand oli “Kaelakee hääle” taasesitus – Ifi ees tuleb tõsiselt mütsi kergitada. Nagu poleks 20 aastat mööda läinudki…

Aga mis siis lauludest meelde jäid:

  • Võidulugu oli klassikaline James Bondi filmilaul, mille Jüri oma veidi isemoodi olemise ja hea hääle kooskõlas kenasti välja vedas. Temast ja Taukarist võiks vabalt saada eesti rahvale uus Mäks ja Iff – kui nad enda karjääri küsitavates poliitilistes mängudes kaasategemisega ära ei riku.
  • Kristel Aaslaid võiks leida rakendust märksa tõsisemates kohtades kui Padjaklubi. Juba näosaates oli näha, et tüdruk oskab laulda. Eestil võiks ju oma Cyndi Lauper olla küll (Kerli ja Iiris ei klapi, on natuke liiga veidrad).
  • Mick Pedaja on julge sell, et sellise looga sellele üritusele tuli. Vaieldavalt ei ole see eurolaul, aga huvitav lugu ja hästi tehtud küll.
  • Jaan Tätte jun. ehk Meisterjaan jätkab napakate esituste traditsiooni, aga see ei ole päris “Leto Sveti” napakus. See lavashow oli igatahes päris lahe – laul ise oli huvitava saundiga, ent liiga monotoonne.
  • Ketter Orav ehk Kéa näitas, et asi on geenides küll, Kare Kauks 2.0 toimis kenasti. Lugu oli enam-vähem, aga kippus liialt korduma (üldse oli selle aasta suurim häda laiskades heliloojates – tegid ühe käigu valmis ja arvasid, et sellest piisab).
  • Väikese ämmergupreemia saavad Kati Laev ja Noorkuu – head esitajad (Noorkuu kvaliteedis pole kahtlust, Kati on ka hea häälega) esitamas lamedat lugu. Vene romansi sandipoolne näide läilavõitu meloodiakäiguga – teist korda ei kipu kuulama. Tulge teinekord jälle, aga normaalse looga.
  • Kaku personaalne lemmik sel aastal on aga “Stories Untold”. Eesti Dieter Bohlen on siin mõjutusi saanud omaaegselt Sandralt ja uuema aja lugudest Ellie Gouldingi “Love Me Like You Do”-lt, aga lugu ise on tema paremate seast (veel tuleks märkida, et nii eesti- kui ingliskeelse variandi tekstid on head). Kahjuks jäi Grete Paia lavaesituses pauerit väheks, õiget aimu laulust annab stuudiovariant.

Nii et ootame huviga, mida Jüri Stockholmis teeb.

Kommenteerimine on suletud.