Serveriuuendus väikese kebrunniga

22. august 2020

Suvine serveriprogramm läks osaliselt metsa, kuna uuele kastile ületõstmine tekitas probleeme ning praeguse hooaja üritab veel vanaga vastu pidada. Eile sai tehtud süsteemiuuendus 20.04 peale – muidu läks ladusalt, ent pärast enam meilid läpakasse ei tulnud – Evolution teatas: “Error performing TLS handshake: A packet with illegal or unsupported version was received.” (hiljem lisas veel ühe teise, natuke erinevas sõnastuses teate). Meilid tulid postkasti kohale (Alpine’iga sai terminalist kätte), aga üle tõmmata ei saanud.

Sai torgitud nii ja naapidi, ei aidanud miski. Täna võtsin Dovecoti maha ja paigaldasin uuesti (suuresti selle juhendi järgi). Ja ennäe, tööle läks. 🙂  Kui enne õppeaasta algust jõuab, tuleks mõelda Wikiversity kursuse kolimisele kas siis Kakupessa või kuhugi kooli – Wikiversitysse on natuke imelikud inimesed valitsema pääsenud, kevadise kursuse juures pidi korduvalt tõestama, et sebra ei ole…

Taasiseseisvumispäev

21. august 2020

Eile hilisõhtul peale pulmast tulekut vaatasin kordusest üle mõned päevased saated. Vahvaid asju oli, näiteks “August 1991” (mis ütleb ausalt ära, et on libadokumentaal, ent suudab tollast vaimu üsna hästi taasesitada) ja muidugi kogu Ruja värk (oleks eespool mainitud pulmad mõnel teisel päeval olnud, oleks kindlasti Lauluväljakule läinud).

Aga ikkagi… Normaalses riigis oleks president pärast viimaste päevade blamaaži vist tagasi astunud. Inimene ei adu enam üldse, mida selles ametis sobib ja mida ei sobi teha. Anda vägivallavastane eriauhind inimesele, kes a) on laiemas plaanis vägivaldseid avaldusi teinud korduvalt ning b) käitub selgelt ebakohaselt, on sisuliselt ühe teatava sõrme näitamine tervele rahvale. Ju ollakse nüüd seisukohal, et “uut ametiaega niikuinii ei tule – teen, mida ise heaks arvan”.  Kahju, suurele osale eesti rahvast jäi pidupäevale vastik maik juurde.

Eesti rahvas vajab uut taasiseseisvumist, seekord eeskätt vaimset. Tuleks õppida kasvõi tollest 30 aasta tagusest ajast, lõpetada lühinägelik rehepaplus ja võimude ees pugemine (kus iganes need ka ei asuks) ning kauasest heast elust lolliksläinud naabritelt totruste importimine (kohati tekib paralleel mitmete nõuka-aja veidrustega “Pioneeride bugist” pildiga kilekottidega kaubitsemiseni). Paljud võiksid peeglisse vaadata, enda pea sealt üles leida ja siis seda taas kord mõtlemiseks kasutama hakata.

Pulmas

20. august 2020

Kaku noorem jõmm tegi viimaks pulmad ära – teisepoole leidis erialasel viisil meditsiinikoolist kohe sinna minnes ning üks Henri-nimeline noorhärra on ka juba aastajagu siin ilmas olnud, aga tänasest on siis asi ametlik. Täitsa tore väike üritus oli, registreerimine oli Uuemõisas ja vastuvõtt Haapsalu kuursaalis.

Aga Kakule kohaselt sai kingituseümbrikku ka üks päeva- ja teemakohane lulla pakitud…

Medika Mendi nõuanded meedikute pulmadeks

Elus võib ju ette tulla
rõõme ja ka ohte –
meedikute eeliseks
on teada kõiki rohte.

Kui on põnnil kinni kõht,
punnivinna tuua
pole tarvis – tuleb hoopis
porknamahla juua.

Kui on trennist kossid kanged,
ära tühja pressi,
parem kohe manustada
tugev laks magnessi.

Kui on onul haige pea
(undab kut üks pini),
appi tuleb vana hea
ja aus Spiritus vini.

Kui on närvis vanamemm
või kass lööb küüned välja,
abinõuks on palderjan
(ja kassiga saab nalja).

Kui on naaber lärmakas
või punub võrke peeni,
alati on abiks sinna
sobiv doos purgeeni.

… ja lõpetuseks:

Hästi elada võib lossis
või tünnis nagu Diogenes,
kuid hoidke kodust eemal COVID
ja Streptococcus pyogenes!

Jälle tööl

18. august 2020

Täna oli esimene ametlik tööpäev peale puhkust – tegelikult käisin juba eile korra koolist läbi, aga tänaseks oli plaanitud kahe diplomitöö kaitsmine, mis kevadel edasi lükkusid. Läksid teised kenasti, mõlemale sai komisjoni poolt “neli” pandud.

Kooliustele olid paraku inetud roosad “TalTechi” plärakad ilmunud – mingid tegelased pole ilmselt veel siiani aru saanud, milline turunduslik ämber kogu see avantüür oli. Ehk aitab uue rektori ametisseastumine veidi mõistust koju tagasi tuua.

TTÜ on otsustanud õppeaastat vähemalt esialgu alustada tavavormis, seega on kavas ITSPEA traditsiooniline päevaõppevorm. Paariaastase pausi järel on see nüüd jälle ka adminnide õppekavas tagasi – kahjuks teise kursuse alguses, kuhu ta nii hästi ei sobi (ITSPEA on klassikaline sissejuhatav aine ja peaks olema võimalikult õppekava alguses). Nii et praeguse seisuga üks rühm adminne ja viis rühma arendajaid ehk taas kusagil 180 inimese kandis.

Kui mõni asjaosaline seda lugema peaks, siis

  • kuna rahvast on nii palju, siis tõenäoliselt vabaõppureid juurde võtta ei saa – seminaridesse ei mahu lihtsalt ära. Vabaõppurid ja kõik muud külalised on aga teretulnud kevadsemestril toimuvale e-kursusele, kus sel korral ilmselt rahvast veidi vähem on (analüütikud jäid ära) ja e-variant ei ole ka rahvaarvu suhtes nii tundlik.
  • algava semestri puhul tuleb arvestada ka võimalikku pandeemia teist lainet. Sel juhul jätkub tõenäoliselt tunniplaanijärgne süsteem, aga loengud lähevad salvestusteks ja seminarid kolivad Jitsi Meeti peale. Poole semestri pealt päris e-varianti kolida on raske (v.a. ehk kohe 1.-2. nädala pealt).

Tööle sõitsin jälle rattaga ja tagasi tulin vahelduse mõttes väikese ringiga Harku rattateed pidi. Kuni ilma peab, tasubki tööl rattaga käia, kui samal päeval trenni pole.

Hm…

12. august 2020

Kas mina olen ainus, kes selles uudises teatavat… irooniat näeb?

Tegelikult muidugi käib Overtoni aknaga mängimine ikka täie hooga (muide, tolle Wikipedia artikli lõpus on üks väga hea tsitaat).

WordPress uuenes

12. august 2020

Eelmine nädalalõpp läks jälle WordPressi tõlkimise tähe all. Praegu sai kõik enda WP saidid 5.5 peale ära uuendatud ja vist toimib. 🙂  Kunagi oleks vaja kogu tõlge detailselt üle käia, praegu jõudsin vaid lisandunud osa (kokku ca 1500 fraasi – paarimärgilisest pika lõiguni) ära teha.

Kitarrituunimine

11. august 2020

Esimene rahva ees mängimine on ära tehtud, nüüd võib instrumenti tuunima hakata. 😀

Tegelikult oli väike jama juba algusest peale, et Kaku muidu igati asjalik Ibanez RG421 ei tahtnud väga hääles püsida. Reedel tuli iga loo eel juba uuesti üle käia. Mõne nädala eest sai Pillipood.ee pealt seega tellitud Gotoh MG-T lukustusega häälestusnuppude komplekt ja rihma jaoks Dunlopi kinnitusnupud (vaikimisi kaasatulnud jullad on väikesevõitu ja rihm tuleb suht tihti lahti). Ent muidu tuleb kahe aasta taguse ostuga  väga rahul olla – nii RG421 kui Fender Mustang GT40 modelleeriv võimendi olid just need, mida harjutamiseks vaja oli (kitarr oli enda valik, Mustangi soovitasid Stanford Musicu poisid – aitüma neile).

Täna sai siis natuke kitarri häkitud. Muidu läks üsna libedalt, aga ühel häälestusnupul olid tegijad haltuurat teinud ja jätnud keeleaugu läbi nupuvarda lõpuni puurimata… Endal nii peenikest metallipuuri kodus polnud (puidupuuriga sai kaela kruviaugud tehtud küll), tuleb maale vanemate juurde minna – ajutiselt läks üks vana nupp tagasi. Muidu oli päris vahva näputöö.

Millalgi võiks mõelda ka helipeade vahetusele, mida samuti on targemad sellele kitarrile soovitanud – ent samas Kaku keldi/Oldfieldi rea saunde (ja ka bluusilikumaid) mängib RG421 esimene helipea väga kenasti (tavaliselt on kitarridel rohkem levinud soolopartiide pea asetamine tahapoole – sellel pillil on esimene palju kõlavam, tagumine on rohkem rütmikitarri kõlaga).

Ees on veel ka lihtsama pedaalikomplekti hange – siiani on õppimiseks Mustangi saundivalikust täiesti piisanud, aga pikkamööda võiks edasi vaadata.

Mida kõike teada ei saa

9. august 2020

Hommikustest ERR uudistest sain teada, et 75 aasta eest heitis USA “peale Teise maailmasõja lõppu rahulikule Nagasaki linnale aatomipommi”. Päris sel tasemel ei aetud mulli isegi nõuka-aegse “rahuvõitluse” (tegelikult räige militaarpropaganda sissepoole pluss psühholoogiline sõda väljapoole) tingimustes, mida ma paraku veel mäletan.

Teine maailmasõda kestis 9. augustil 1945 Vaiksel ookeanil täiesti edasi (sõda oli läbi Euroopas). Nagasaki oli üks Jaapani suurimaid sõjasadamaid. USA oli jõudnud Jaapani väravate taha, aga sealne rahvas oli otsustanud viimaseni vastu panna ja ilmselt oleks riigi vallutamine tavavahenditega maksnud tunduvalt rohkem elusid kui kaks jubedat pommi nõudsid (seda oli juba nähtud Iwo Jima ja Okinawa lahingutes). Seismajäämine ja ringipööramine oleks tollast vaimsust arvestades toonud mõne aasta pärast uue Pearl Harbori. Kusjuures veel isegi pärast pomme oli Jaapani tollane valitsus edasivõitlemise osas pooleks (3/3) ja lõpliku otsuse pidi suure erandina langetama tollane keiser Hirohito. Seega laual olidki ainult väga halvad valikud.

Rahvusringhääling, rahvusringhääling…

APDEIT: kuulasin huvi pärast ka keskpäevaseid uudiseid – sealt oli see jura õnneks juba maha võetud.

Projekt Brendan

9. august 2020

Reedel sai pärast kaheaastast harjutamist tehtud esmakordne katse rahva ees kitarri mängida.

Mõne nädala eest tuli isa Thomas kirikus jutuga, et 7.08 tuleb Pärnu külje all Raekülas tänavafestival nimega “Augustijäljed” ja Pärnu kogudus paluti ka osalema. Arvas, et lisaks Pärnu bändile ja plaanitavale pannakakohvikule võiksime ka meie Juhaniga midagi kääksutada (nagu viimati suvelaagris).

Alguses viskasime lolli nalja, et võtame nimeks pillide järgi “Poogen & Joru”. Kuna aga muusika kiskus tõsisemaks, tuli viimaks esialgne nimi Clonferti Brendani ehk Brendan Meresõitja järgi. Kava aga püüdis teha mõttes kaasa Brendani (või mõne teise esimese aastatuhande keldi munga) rännaku Iirimaalt Maarjamaale, tehes vahepeatuse ka Prantsusmaal Taizé kloostris (mida muidugi Brendani aegadel olemas ei olnud – aga 20. sajandi lõpu Taizé muusika sobib nii keldi kui eesti vaimuliku muusikaga väga kenasti).

Kogu lahendus oli keldilik kompott vioolast ja sündist või kitarrist. Üks lugu kõlas natuke nii, nagu oleks Taizés kohanud Candy Dulferit ja Dave Stewartit. Ja kõige lõppu sõber Puraviku “Õnnistussõnad” (aitüma ilusa laulu eest). Viimase eel lasime isa Thomasel lavale tulla ja rahvale need sõnad ise peale lugeda (kuna meie mängisime instrumentaalis).

Sattusime mängima lõunaajal, kui inimesi oli vähem liikvel – aga sedavõrd oligi lihtsam mängida (Pärnu noortega etteaste mõni tund hiljem tegi rohkem mürtsu ja tõmbas õnneks ka rohkem rahvast kokku). Muidu oli aga tore üritus, ehkki ajakava ja infovahetus võinuks parem olla (meie saime eelmisel õhtul teada, et aega on 30 minutit, kava oli jupp maad pikem – õnneks leidsime võimaluse niimoodi vähendada, et kogu rännulugu enam-vähem paika jääks). Aitäh ka Regytale, kes enda vahvaid pannakaid ka gluteenivabalt pakkus – polegi enam tükk aega nii kõvasti kooke puginud…

Eks näe, mis projekt Brendanist edasi saab. Kui kunagi veel teha, siis peab laivbändi suuremaks tegema – praegu kasutasime kiiruga tehes osadel lauludel saundi mitmekesistamiseks ka sündiga tehtud taustafonosid, edaspidi tuleks kõik otse mängida.

Kelle diktatuur?

5. august 2020

Imede ime – Neeme Raud kirjutab Postimehes sõnavabaduse kadumaminekust. Aga haugub muidugi taas üsna vale puu peale – selline teemapüstitus üritab (sümptomaatiliselt) süüdistada “vastikuid kapitaliste”. Tegelikult on hüsteeria üleskütmisega tegelenud juba pikka aega massimeedia ise (võiks ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui Cotton Mather oleks Salemi nõiaprotsesside juures saanud tänast New York Timesi kasutada…), “virgumishulluse” juured aga lähevad ühiskonnas märksa sügavamale, erinevate hullumeelsete ideoloogiateni.

Et sellest probleemist üldse kirjutatakse, on meie meediaruumis juba suur asi (“populistid”, “paremäärmuslased”, “marurahvuslased” ja “vandenõuteoreetikud” on sellest rääkinud pikalt).  Nüüd oleks ajakirjandusel aeg peeglisse vaadata.

APDEIT 06.08: Üks ettevaatlik tunnustus ka – hommikustes ERR uudistes on USA-teemalised kommentaarid muutunud viimastel kuudel selgelt neutraalsemaks, tsiteeritakse mõlema sealse suurpartei seisukohti (neid selgelt eristades) ning korrespondendi isiklikku arvamust on palju vähem kui enne. Paraku on see muu ümbritseva meediasousti kõrval vaid väike edasiminek.