Peenike värk

1. november 2022

Eelmisel nädalal sai CM-i seltskonnaga Austrias Linzis käidud. Paraku läks asi osaliselt tervise nahka ja väga suuri tulemusi sealt ei saanud.

Aga vähemalt alati õpib midagi uut.  Siinmail on juba ammustest aegadest suitsusaunades siga (või vahel ka lambaid, kodu- ja metslinde ning muid elukaid) suitsutatud – väga maitsev kraam ja säilib kah hästi.

Saksamaa vana kultuurriigina aga ajab asja peenemalt – nemad suitsutavad kaameleid. Rafineeritumat sorti rahvana on nad lausa lennujaama vastava teenuse püsti pannud (ja muidugi mitte matsliku suitsusauna, vaid härrasmeheliku salongi kujul)… Pilt Maini-äärse Frankfurti lennujaamast.

Kaamelisuitsutussalong Frankfurtis
Järgmisel korral tasuks kaaluda kaameli kaasavõtmist. Kuigi nad võiksid ju sealsamas kõrval neid ise ka müüa.

Turu-uurijad

4. oktoober 2022

… saatsid meili peale järjekordse avaliku arvamuse küsitluse. Täitsin ära, aga ausalt öeldes on pärast seda üsna raske sedalaadi küsitluste tulemusi tõsiselt võtta.

Ei olnud spetsialisti töö – arvata on, et sedasorti küsitluse suudaks kokku panna iga vähegi asjalikum keskkoolinoor. Ühte patta olid pandud toimetulek, meediakanalid, seksuaalvähemused, Ukraina sõda ja diskrimineerimine, seda kõike väga lihtsustatud vormis (kogu asi oli mõeldud täitmiseks 10-15 minutiga, mul läks ehk viis) ja nii, et vastustest võib lugeda välja täiesti mida iganes. Ida pool nimetatakse sellist asja haltuuraks.

Kust see kõik tuleb?

2. oktoober 2022

Ülalmainitud küsimus käib Ukrainas toimuva kohta – kuidas on üks suur rahvas omadega nii sõlme läinud? Üks võimalik seletustekomplekt võiks põhineda mõnedel hetkedel Venemaa ajaloos.

* Kunagi ammu kutsusid venelased endale valitsejad Skandinaaviast. Helge ja teised tulidki valitsema ja mõnda aega aitaski see asjade seisu parandada. Kuid nemad pidasid sõdu (välismaailmaga ja ka isekeskis) ja said suuremalt jaolt järgemööda surma. Lihtsameelsem lihtrahvas jäi alles ja paljunes.
* Siis tulid millalgi mongolid ja tatarlased. Heitsid suure osa maast enda alla, tapsid ja vägistasid, palju tahtsid, siis aga valisid välja nupukamad ja alatumad kohalikud ning panid ülejäänutele kubjasteks, obrokit koguma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus kasvas rahvale sügavalt sisse. Alles jäi (ja paljunes) kas siis too eriti jõhker ja alatu seltskond või siis täiesti allasurutud ja apaatne lihtrahvas.
* Mõned ajad hiljem hakati juba ise teistele “mongolit tegema” ja väiksemaid naabreid alla heitma. Jõhkrus ja võimuvaenulikkus anti samuti edasi.
* 19. sajandi lõpupoole ja 20. alguses üritati paaril korral veel – aga selleks ajaks olid naabrid edasi arenenud, venelased mitte. Peksa saadi inglastelt, prantslastelt ja türklastelt, peksa saadi jaapanlastelt, peksa saadi sakslastelt (ja veel kord türklastelt). Hakati süüdlasi otsima.
* Lõpuks leidiski üks imelik seltskond süüdlased üles (vähemalt enda arvates) ja korraldas üleüldise revolutsiooni. Jõukam, arukam ja edasipüüdlikum osa rahvast (ehk “kulakud”) tapeti maha või sunniti põgenema. Alles jäid (ja paljunesid) kaltsakad, pätid ja joodikud (ehk proletariaat) ning taas üks eriti jõhker ja alatu seltskond (ehk “elukutselised revolutsionäärid“).
* Stalini ajal töödeldi kaltsakate, pättide ja joodikute (juba loomu poolest mitte eriti võimekad) ajud põhjalikult ära – vaheldumisi tohutu koguse alkoholi ning ühe maailma ajaloo kõige haigema ideoloogiaga. Samuti korraldati tapatalgute uus ring ning lisaks veel allesjäänud jõukamatele, arukamatele ja edasipüüdlikumatele tapeti maha ka suurem osa võimekamatest sõjaväelastest, kelles paranoikust diktaator võimalikku ohtu nägi.
* Teises maailmasõjas aeti rindele tohutu hulk inimesi. Kuna võimekad sõjaväelased olid just hiljaaegu maha tapetud, said esmajoones surma vapramad ja paremad võitlejad. Alles jäid ja paljunesid arad, verejanulised ja ajupestud tagalarotid, kes sõja edenedes saabusid rindesõdurite poolt vallutatud maadele tapma ja röövima. Kahjuks aga pidid teised riigid valima kahe halva vahel (mõned arvavad tagantjärele, et valiti kahest halvast halvem) ja see sõda õnnestus nende abiga võita – sellest sai pikkadeks aastateks ainus asi, mille üle vene rahvas uhkust tundis ning viimaks muutus see omalaadseks usukultuseks.
* Pärast sõda üritati kokkuriisutud impeeriumit üsna vahelduva eduga püsti hoida. Paremad ja andekamad pagesid välismaale või mandusid olude käes, alles jäid (ja paljunesid) karjeristid, oportunistid ja aparatšikud, kelle põhioskuseks oli vahele jäämata riigi tagant varastada. Sõjast jäänud pirakas demograafiline auk tingis selle, et majandusel ei olnud mitte mingit lootust muu maailmaga sammu pidada – ning tohutu varastamine muidugi ei teinud asja paremaks.
* 20. sajandi lõpuks oli impeerium omadega läbi, ei aidanud ka perestroika ja glasnost. Soodsaid olusid kasutades lasid paljud vallutatud rahvad vanglast jalga ja senised sunnitud vasallid marssisid kah oma teed. Vene rahvale jäi tühjaksvarastatud maa, grandioosseks lolluseks osutunud ideoloogia – ja lohutuseks hunnik tuumapomme.
* Mõnda aega pärast seda üritati enda riiki naabritega sarnasemaks ehitada. Nii palju õnnestus, et ka lihtne vene inimene võis nüüd osta Euroopast, Ameerikast ja Jaapanist pärit kaupa – kui tal selleks raha oli. Riigi järelt varastamine asendus aga kauboikapitalismi raames varastamisega ning alles jäid (ja paljunesid) taas allasurutud lihtrahvas ning need kõige nutikamad ja alatumad, nagu mongolite aegadel.
* Viimaks otsustas üks pukki aetud diktaatorikalduvustega päkapikk taas tsaariks hakata ja uue impeeriumi püsti panna. Alguses piirduti lihtsalt lärmamise ja näpuganäitamisega, siis otsustati vanal tuttaval moel kaklema hakata ja viimaks ähvardati naabreid lausa tuumapommiga. Seepeale aga hakkasid naabrid üllataval kombel vihaselt röökima, käskisid päkapikul pimedasse kobida ja viskasid venelased kõikvõimalikest asjaajamis- ja kaubategemiskohtadest välja.

Senini käivas kakluses saavad jälle kord surma kõige vapramad ja paremad võitlejad, alles jäävad (ja paljunevad) tagalarotid ja igat sorti pätid. Jõukamad, arukamad ja edasipüüdlikumad põgenevad jälle maalt ning demograafiline auk tuleb taas kord päris pirakas. Riigi asemel on juba kaua aega kuritegelik organisatsioon.

Kasutades selle rahva enda kõnekäändu: tahtsime parimat, välja tuli nagu alati.

Uudiseid piiri tagant

29. september 2022

Bardakk ja maniakk

Persenord
ja perseost,
persesüd
ja persevest.

(tegelikult on see kirjutatud juba mõne aja eest, aga haakub pagana hästi praeguse kontekstiga)

Räägime musta valgeks?

16. september 2022

Äripäevas on juba aasta aega ilmunud samasuguseid totrusi nagu see viimane siin. Hoolimata sellest, et reaalselt on “profid” suutnud inimeste raha kasvatada heal juhul kümmekond protsenti paarikümne aasta jooksul – ja tõenäoliselt mitte seetõttu, et nad ei oska paremini, vaid ilmselt pigem viitsimatuse (vabandust, ebapiisava prioritiseerimise) tõttu.  Ajada sellist jura

a) aastal, mil börsil valitseb ikka totaalne segadus (millel on rida täiesti börsiväliseid põhjusi) ja kursid kukuvad ka suurtel ja kasvava kasumiga ettevõtetel (ja mitte ainult Eestis),  ning
b) vaid aasta peale PIK süsteemi loomist

– no ma ei tea. Emb-kumb, kas on pangad ikka tõesti lahkuvate sambatajatega hädas ja sunnivad ajakirjandust lollusi  kirjutama, või on kirjutaja lihtsalt… huvitav.

Aga noh, teisalt – mida oodatagi väljaandest, mis tahab olla tõsiseltvõetav ärileht ning “teeb lõpliku digipöörde” sellisel moel. Ei ole kunagi tellinud (vähemalt lähiminevikus – ammuse aja osas ei julge päris pead anda), nähtavas tulevikus ei hakka ka.

Poola sokid

13. september 2022

Peaks vaatama, kust neid sokke tellida saab. Karm, aga õiglane…

Aasta PIK-i

9. september 2022

… ehk pensioni investeerimiskontot (II pensionisamba süsteemis) sai täis.

See aasta on muidu olnud aktsiaturgudel paras hullumaja. Ent mõned aktsiad on olnud läbi selle aja üllatavalt stabiilsed ning mõned teised maksnud ikka väga korralikku dividendi. Selle eest, et PIK kõigest hoolimata ikka veel aastataguse ajaga võrreldes plussis (hetkel küll üsna väikeses, mõnisada eurot) on, tuleb ehk kõige enam tänada Iisraeli laevandusfirmat ZIM ja nende päris pirakaid dividendimakseid sel aastal (samas on aktsia kurss viimastel kuudel tublisti kukkunud).

Stabiilsuse eest tuleks aga esile tõsta USA REITi ehk kinnisvarahaldurit CTOd, kes on momendil ainsana kursiga plussis (aga ka IBM on stabiilne olnud, hetkel kursiga küll väikeses miinuses). Ainus selge altminek on olnud SCU, mis kukkus kõvasti varsti peale ostmist (osaliselt oli süüdi Ukraina sõda, kuna nad olla kõvasti venelaste Yandexisse investeerinud), õnneks on seda soetatud üsna vähe (ja isegi nemad maksid väikest dividendi).

Üldiselt aga ongi plaan viia PIK rohkem REITide peale ning riskantsemaid asju proovida pigem põhi-investeerimiskontol (seal on kõvasti muudatusi tehtud, aga sellest mõni teine kord).

PIK hetkerivistus: Eestist TSM ja Baltic Horizon, mujalt CTO, IBM, KD (ikka seesama eelmise aasta IBMi kingitus, pole raatsinud ära müüa), RIO, SCU, SLG, TWO ja ZIM.

Aa, viimati sai sportlikust huvist proovitud, kas õnnestub varasemate pensihaldajate paarikümne aasta jooksul saavutatud 16%-ne kasv teha ära ühe aastaga. Päris pikka aega tundus täitsa saavutatav, viimase kuu-paariga läks seis natuke kehvemaks. Aga kui turgude kukkumine just sama hullusti ei jätku, siis on järgmiseks septembriks endiselt plaanis.

Rokenroll

30. august 2022

Eile toimus esimene ITSPEA loeng. Kolledži suuruselt teine auditoorium 316 (kirjade järgi 101 kohta) oli puupüsti rahvast täis, osa tudengeid seisis taga püsti. Lõpus saabus arenduse õppekavajuht Meelis midagi tudengitele teatama – vaatas imestunud näoga asjade seisu ja küsis siis: “Kakk, sul toimub siin rokk-kontsert või?”.

(Tõsi, kogu see rahvahulk tõenäoliselt kursusele ei jää, osalejaskond stabiliseerub reeglina kahe esimese nädalaga.)

APDEIT 13.09: ITSPEA nimekirja jäi lõpuks 158 nägu – seminariettekannete aegade deklareerimine lõppes eile ja sisuliselt kogu tabel broneeriti täis, teise ettekande jaoks jäid vaid mõned vabad ajad. Ilmselt tuleb semestri lõpus paar lisaseminari teha.

BBSummer Resurrections ’22

28. august 2022

… toimus eile Valtu jahimajas.

Kakk ei olnud varem ausalt öeldes üldse BBüritustel käinud, aga omaaegne jutuka- ning hilisem haridustehnoloogiaperiood olid väga suure osa sealsest rahvast tuttavaks teinud, nii et taaskäivitusüritusele kutsuti ka (aitüma muidugi).

Kohale jõudes oli (nagu juba öeldud) ees üsna kodune (samas ikka ka päris esinduslik) seltskond – hulk endisi ja praegusi kolleege, õpilasi ja vana aja jutukasõpru. Äge Fidoga särk anti ka kohe ning siis kamandati kohalikku lasketiiru pauku tegema. Märgile õnnestus ikka üle 50% laskudest pihta saada, aga mitmed muidugi lasid palju edukamalt.

Lõunasöögiga oli taas veidi uurimist gluteeniküsimuses, aga vist läks õnneks ja kastmes jahu ei olnudki (igatahes kiire jooksmine jäi ära). Pärast lõunat pidas Anto Veldre (muide, ka endine Kaku õpilane) ägeda ja mitmekülgse loengu-arutelu eri teemadel (näiteks vene filosoof Dugin ja tema arusaamad). Pealelõuna kulus kommunikatsioonile ja kohale toodud eri vanuses arvutite peal vanade mängude toksimisele.

Õhtupoole naelaks oli ilmselt A. M. Poogen. Ikka jube vinge, millist häält saab panna tänapäevase elektroonika abil tegema sitahargi ja vikati (tõsi, vikat oli üksjagu ümber ehitatud, tulemus meenutas ühekeelset kontrabassi – aga tera oli täitsa aus ning pärast ütlesin, et nüüd on vist death metal uue tähenduse saanud). Lisaks hiiurootsi kandled (üks neist ilmselge moderniseering, teine traditsioonilisem) ja setu kannel –  ning muidugi hunnik luupereid ja muud elektroonikat. Hästi äge tunniajane ülesastumine oli.

Õhtusöögiga läks natuke lahjemini, õnnestus vaid paljaid viinereid näsida (muu oli gluteeniga) – aga ajas asja ära. Õnneks toodi ka ööülikooliks plaanitud küberturbearutelu ajakavas ettepoole ning see õnnestus ära kuulata, enne kui peale ühtteist kodu poole tüürisin.

Aitäh korraldajatele kutsumast, tuleb heameelega teinekordki.

Robotipäev

25. august 2022

Kolledži IT-didaktika uurimisrühm ehk CM (ametlikult Creativity Matters, mitte-nii-ametlikult Creative Madmen) kolleeg Janika eestvedamisel otsustas kasutada järgmist kogukonnaseminari (inim-)katsete läbiviimiseks. Üritasime uurida, mismoodi mõjub “pulgajuku” ehk Double 3 kaugosalusroboti kaudu suhtlemine n.ö. tavainimesele erinevates olukordades ja rollides. Lisaks ülikoolitegelastele oli kohal ka punt Ida-Tallinna Keskhaigla meedikuid, kes plaanivad ka enda töös robotitega katsetama hakata.

Eriti lõbusaks läks asi aga pärastpoole, kui seltskond jagati tiimideks ja kästi igal tiimil lavastada kolmveerand tunniga mingisugune lühisketš, kus osaleks nii robotikasutaja kui ka “päris” inimesed (asi sarnanes sellisena natuke tuntud fotojahimänguga). Ja siis tulid järgemööda a) üksik patsient isolaatoris robotist arsti peale jauramas, b) segane perekond, kus pereema kamandas vägesid roboti kujul, c) tänaval toimuv sünnitus (sündsuse mõttes oli sünnitaja jäetud nähtamatuks – kohal oli vaid natuke närvis papa, appi tulnud naisterahvas ja robot-ämmaemand) ning d) vanadekodus robothooldaja peale porisevad mammid (“ma ei taha sinist tabletti, tahan rohelist!”)… Kino kaugelt enam kui rubla (euro?) eest…

Üldiselt aga oli see üle pika aja üks kokkupuude päris teadusetegemisega, kus põhirõhk oli huvitavate küsimuste küsimusel, nutikusel ja teravmeelsusel, mitte potjomkinlusel (viimast esineb paraku tänapäeva teaduses piisavalt).

Siia lõppu siis üks tiimipilt ka (pulgajukud jäid ka kenasti pildile).

Creativity Matters -tiim 2022

APDEIT 30.08: paar teatrivideot pandi Tuubi üles, linkisin postitusse ka.