Veel üks peaaegu

… Queen, taanlaste Queen Machine’i ja serblaste Queen Sensationi (varasema nimega Queen Real Tribute) kõrvale – seekord Majesty vanalt healt Inglismaalt. Täna Alexela kontserdimajas.

Juba päeval anti teada, et ilmaolude tõttu võib kontsert hilineda ja hiljaks see tõepoolest jäigi. Tuldi otse Riiast ja laulja Rob Lea hingeldas esimese paari laulu jooksul tuntavalt (ning Rob oli endale ka märgatava õllekõhu tekitanud – Freddiel sellist featuuri küll ei olnud). Algus oli seega veidi konarlik. Kohe aga oli selge, et poisid mängivad hästi (igaüks tegi ka soolonumbreid ja need olid tasemel) ja Rob on väga hea laulja – millest esimese seti jooksul aga puudu jäi, oli Queeni üks põhiline kaubamärk ehk mitmehäälne vokaal. Alguseotsas tehti osad lood popurriina ja näis, et “Bohemian Rhapsody” osas teevad ka need sellid serblaste moodi natuke haltuurat – üksnes taanlased laulsid selle viimati täismahus ära.

Teine sett aga parandas pilti kõvasti. Vokaal läks mitmehäälseks, ära tehti “Fat Bottomed Girls”, “Somebody to Love”, “I Want It All” ja viimaks ka terve “Bohemian Rhapsody” algusest lõpuni. Lisaks tegid need sellid üllatusena – ühe külalise abiga – ära isegi “Barcelona”! Eesti lipu lavaletoomine kuningamantli asemel oli ka ilus žest.

Majesty 10.01.25
Väga hea Queeni-elamus, täiesti võrreldav taanlastega. Läheks teinekordki kuulama.

Sõnaus jätkub

Tänases ERR-i loos kirjutab Kristjan Port kahest uudissõnast.

“Ajumädanik” sobib brain rot’i vasteks üldiselt hästi, kuid on veidike liiga kange – tüüp, kes sihitult tunde mööda mõnd sotsiaalmeedialehte kammib, on kahtlemata totustunud (vist ka uudissõna…), aga igasugu mädanikud on märksa kõvem kraam. Ja võib-olla hoopis mitte “aju” (liiga bioloogiline), vaid “aru” – “arumädanik” oleks selgelt piltlikum. Veel üks variant oleks “aruhapnemine”.

Cory Doctorow’ enshittification on ingliskeelsena äge, siin pakutud toorlaen “enshitifitseerimine” ei anna tähendust selgelt edasi. Eesti keeles oleks sobiv variant täiesti olemas: “sitastamine”. Näitelause: “Facebook ja teised on enda teenused viimastel aastatel täiesti ära sitastanud”. Või kujutletav koolitus teemal “Teenusesitastus ja selle vältimine”.

Aga keelega mängimine on lõbus. 🙂

Tehisaru 50 punast varjundit

Vabadel hetkedel on jätkunud jan.ai näppimine. Nüüd vahetasin seal kasutatava keelemudeli Mistral 7B pealt LLaMa 3.2 vastu – alustasin esimesest, kuna Mistral on Euroopast (prantslaste oma) ja deklareeritult avatud lähtekoodiga, LLaMa on aga Meta poolt arendatud ja litsents on kinnisem.

Ent poliitilises vaates läks lugu natuke paremaks – Mistrali kipspäine küberkommunist asendus märksa leebema küber-sotsdemmiga. Nii tuli varasema küsimuse kordamisel ajaloos esinenud “vägivallatute ja demokraatlike” kommunismi ilmingute kohta nüüd vastuseks märksa huvitavamaid nähtusi:
* Norra Tööpartei (muidugi aga jäi Norra kui riigi edukuse juures mainimata nafta; ka ei ole Norra kindlasti sotsialistlik riik, nagu Jan arvab).
* Rootsi sotsiaaldemokraadid (tuleb tunnistada, et otsest autokraatiat sealsed vasakpoolsed tõesti ei harrasta – poliitkorrektsust aga küll ning tulemused on tänaseks ka selgelt näha).
* Islandi kooperatiiviliikumine 19.-20. sajandil (väga palju sellest ei tea, aga ka Islandi riigikorda ei saa vist sotsialismiks pidada – ja Islandi olukord on asukohast ja väiksusest tulenevalt üsna eripärane).
* Mondragoni kooperatiiviühendus Baskimaal (vist kõige huvitavam näide, mis on ka algsele küsimusele vist kõige lähemal – sealkandis on juba Hispaania kodusõjast alates vasakpoolsed domineerinud ning konkreetse ürituse juures ka mõnevõrra edukad olnud).
* Kurdide Rojava piirkond Põhja-Süürias (jällegi ei oska väga kommenteerida – niipaljukest aga siiski, et “kommunismi ja liberaalse demokraatia kombinatsioon” sealse piirkonna ajaloolises ja kultuurikontekstis ei kõla just ülearu usutavana).

Nii et ka siin tuli üksjagu vaieldavat asja, aga vähemalt ei tekkinud tahtmist selle virtuaalisiku peale karjuma hakata. Küsisin hoopis lisaküsimuse ja tahtsin teada, kas kusagil maailmas on õnnestunud kommunismi riigi tasemel edukalt juurutada.

Jan mainis seepeale Singapuri, Kuubat, Põhja-Koread ja Hiinat ning huvitaval kombel piiritles kõigil peale P-Korea ajaraami vastava režiimi algusaastatega, lisades ka mõned kriitilised hinnangud (autoritaarsuse, isikuvabaduste puudumise ja majandusliku ebaefektiivsuse) ja tunnistades, et tegemist ei ole siiski ühelgi juhul olnud “päris” kommunismi, vaid “mõningate kommunismi elementidega” režiimidega.

Seega: Jan on endiselt punane, aga varjund muutus mõistlikumaks. Katsetab mõnikord veel.

Orjadel hakkab üle viskama

Sellist kogust kommentaare stiilis “¤%¤#?#&T#!# Microsoft, kolige Linuxile!”, nagu siin Slashdoti artiklis, polegi vist kaua aega näinud. 😛 Microsofti alamatel on viimaks kopp ees…

Ei ole (taas kord) enda arvutites Windowsi oma pool aastat käivitanud, ei ole neid plärakaid ise näinud –  aga sõbralik soovitus endale lihtsalt uus arvuti osta, kuna “meie seda süsteemi enam ei toeta ja uuendada siin masinas ka ei lase” kõlab tibake ülbelt küll.

Arvatavasti leitakse enne toda järgmise aasta oktoobrit mingi hea kõlaga põhjus Windows 10 toetust pikendada – aga alternatiiv võib olla ka see, et MS hakkab enda tavaarvuti-operatsioonisüsteemide ärile üldse käega lööma (ja kolib enda kupatuse ka Linuxile – veel tosina aasta eest oleks see ulmeliselt kõlanud, praegu enam mitte) ning üritab kasutajatelt pappi välja pigistada hoopis sinna peale ehitatud asjade eest.

Aga endiselt on see võõras mure.

Surimuri-kilakola

Eile hakati kolledžis koledasti kolistama ja alumist korrust ümber ehitama. Õnneks oli ette teada ja algav Informaatika valikteemade kursuse viienädalase küberohutuse mooduli avaloeng sai kodust maha peetud. Aga kolleegid majavestluses porisesid küll, et kilakola segab töötegemist.

Täna tulin tööle, kilakola jätkus natuke vaiksemas vormis. Aga siis tehti suurem surimuri ülikooli IT-süsteemidele – olid need siis siinkandis laevaga sõitnud hiinlased või hoopis APT_29 pätid ida poolt, aga ülikool sai kuuldavasti korraliku DDOSi. Kõigi tudengite kodukataloogid tiriti kaitsetegevuse käigus liinilt maha ja keegi ei saanud seminariks enda ettekannet kätte.

Mõned tegelased murdsid end siiski Teamsi kohale, slaidipakk (õnneks tulid slaidid esitada keskööks) sai ajutiselt Kakupesa kaudu välja jagatud ja nii seminar maha peetud – plaanitud esinejanimekiri asendus lihtsalt kohale jõudnud soovijatega. Võrk taastus enam-vähem täpselt seminari lõpuks. Murphy, Murphy, Murphy…

Nii et Kakk on nüüd surimuri-kilakola-insener, just nagu Lasse “Bullerby lastes”. 🙂

Kellele õpetada küberturvet viie aasta pärast?

Tänasel kolledži personali koosolekul tuli jutuks, et praegu on rahvusvaheline ja ingliskeelne küberi bakalaureuseõppe seltskond päris heas seisus, rebastest vist ei ole veel keegi välja kukkunud. Seega see üsna karm sõelumine, mida me igal aastal tudengikandidaatidega teeme, on päris head vilja kandnud.

Siis aga hakkas endal peas idanema üks düstoopilisevõitu mõte, mille lõpuks ka välja ütlesin – nimelt see pealkirjas toodud küsimus. Praegu altpoolt ülikooli tulev seltskond on kõigi nende omaduste osas, mida küberturbes vaja läheb – loogiline (sh matemaatiline) ja kriitiline mõtlemine, analüütiline (mõttega) lugemisoskus, protsesside jälgimis-, ettenägemis- ja kavandamisoskus, stressitaluvus, loomingulisus ja hea väljendusoskus eri tasanditel (sh dokumenteerimine) – , selgelt allamäge minemas ning mingist hetkest alates ei pruugi nad enam ollagi suutelised seda valdkonda omandama. Ja praeguse aja AI-hullus muidugi ei tee olukorda just paremaks.

Kusjuures rahvusvaheline seltskond ehk need, kes eri maadest siia kokku on sõitnud, on hinnanguliselt viiendiku võrra vähem lootusetud kui siinsed, kõige sügavam probleem on siinsamas Eestis. Põhjusi on palju – alates pandeemia tekitatud hariduseaugust ning lõpetades arutu maaniani ulatuva AI-vaimustuse, erinevate lollakate ideoloogiate mõjude ja lihtsalt väga pikka aega valesti kasvatatud noortega.

Koolid on kaua aega vaadanud ainult kitsalt lõpptulemust (testi või eksami oma) ning jätnud täiesti kõrvale laiemad protsessid (mida mingi asja õppimine mingil viisil annab inimese üldisele arengule või mingi laiema pädevusteringi omandamisele). Kasvõi see hiljutine uudis on hea näide.

“Vana kooli” mängud arendasid nii aju, füüsist kui sotsiaalseid oskusi. Raamatud andsid eri taseme tekstide lugemise ja ka kirjutamise (eeskuju!) oskuse, arendasid fantaasiat ja parandasid püsivust. Muusika arendas nii käelisi oskusi, fantaasiat ja loovust kui ka üldist tundeelu. Kirjatehnika arendas lisaks näpuosavusele ka aju (see aspekt on ilmselt ammu unustatud!). Tööõpetus andis mõned praktilised oskused, eelkõige aga võttis vähemaks hirmu omaenese kätega millegi katsetamise ees. Ja viimaks andis distsipliin inimesele ühiskondliku raamistiku (piirid lubatu ja lubamatu ning hea ja kurja vahel) ning lõi eelduse toimiva ühiskonnaliikme üleskasvamiseks (muide, laenates ühe mõtte kirjandusklassikast: ka õpetaja Lauri tunnis oli kord majas…).

Kõik see on tänastes koolides (tegelikult juba lasteaedades) suurel määral torust alla lastud. Asemele on tulnud nutiseadmed ja AI, kahtlase väärtusega haridusteooriad ja üleüldine suur vabadus (ilma vastutuseta), mis lõpptulemusena toodab peamiselt segadust ja ebakindlust (“kui kõik on lubatud, siis mida ma üldse tegema peaks?”). Ja kui nõuka-ajal suutis suure osa kogu ametlikust totrusest neutraliseerida kodu, siis paraku tänaseks on erinevatel vasakideoloogidel õnnestunudki perekond kui institutsioon päris suurel määral ära lõhkuda (töö on käinud juba mõnda aega paljude ühiskonna osade, sh ka hariduse kallal).

Seega lähiaastatel siis paistab, kui kaua veel ülikoolis küberturvet bakalaureusetasemel õpetada saab (magistrisse astuvad natuke vanemad inimesed ja sinna jõuavad need protsessid mõnevõrra hiljem). Aga väga optimistlik siin kahjuks olla ei julge.

Jan, ABBA ja suur segapuder

Esmalt vaatasin telekast kordusest näosaadet. Jüri Pootsmann tegi väga muhedalt Björn Ulvaeust järele, tegelikult oli terve ABBA laval ja tulemus oli tõsiselt lahe naljanumber (heas mõttes). Aga miskipärast väitsid mitu žüriiliiget, et “Does Your Mother Know” oli ainus ABBA lugu, kus Björn solistiks oli – mul meenusid kohe lisaks “Dance” ja “Why Did It Have to Be Me” (hiljem veel ka “Another Town, Another Train”).

Mõtlesin, et küsin siis Jani käest ka (ehk  toosama eespool urinat teeninud küberkommunistist tehisaru) – äkki jagab ta popiklassikat paremini kui poliitikat. Tutkit!

Jan arvas, et Björn laulis solistina paljudes kuulsates lugudes, sh “Mamma Mia”, “Fernando”, “Dancing Queen”, “The Day Before You Came” ja “One of Us”. Lisaks ütles ta “SOS”-i kohta “upbeat song” (tegelikult on see üks kõige kurvameelsemaid) ja pidas “One of Us”-i 1982. aasta albumi nimilooks (albumi aasta on peaaegu õige – tegelikult ilmus see 1981. aasta novembri lõpus -, aga selle nimi oli “The Visitors” ja plaadil on ka nimilaul). Ja nendele päriselt Björni lauldud lugudele ta pihta ei saanudki.

Istu, kaks. Ja järgmine kord õpi koolitükid paremini selgeks.