Kits kärneriks…

7. jaanuar 2021

Aastavahetusel küsis IT-teaduskonna dekaan, kas oleksin nõus kandideerima ülikooli akadeemilise eetika komisjoni. No põhimõtteliselt miks mitte, ütlesin. Eetika teema on ühena paljudest ka ITSPEA-s sees.

Täna tuli teade, et valitigi teaduskonda esindama. Jupp huumorit on aga faktis, et IT-teaduskonna esindaja akadeemilise eetika komisjonis õpetab ka sotsiaalmanipulatsiooni (tuleb uuesti järgmisel kevadel, TTÜ uue ainekoodiga ICS0018)…

Sama malliga

7. jaanuar 2021

Huvitaval kombel toimuvad praegu suht üheaegselt USA-s ja Eestis erinevad ühiskondlikud protsessid, mis näitavad aga ühtviisi uusmarksistide kaht põhiomadust – alatust ja rumalust (need muidugi on iseloomustanud marksismi algusest peale):

  • USA-s sahkerdati valimistel ikka täiega ja lasti kaua aega “omadel jopedel” tänavatel süüdimatult röövida ja laamendada. Nüüd on teisel poolel samuti üle visanud ja nood laamendavad kah. Defund the police, tainapead?
  • Eestis lasksid opositsiooniparteid kõrge kaarega igasuguse demokraatia peale – aru saamata sellest, mida see järgmistel valimistel kaasa võib tuua (vihje: Poola ja Ungari).  Nüüd keerati neile lihtsa knihviga ära ja käib vihane töinamine vaikivast ajastust ja surevast demokraatiast. See oleks nüüd küll klassikaline koht lihtsalt vait olla.

Aga võib-olla tuleb tänulik olla. Ehk saavad nüüd ka naiivsemad ühiskonnaliikmed asjadest paremini aru.

Metafoor

6. jaanuar 2021

Nokkisin täna kolledži adminnide praktikakaitsmisel paari ohvrit, kes oma praktika ühes Eesti riigiasutuses tegid. Kohati läksid seal ka muud tegevusekirjeldused sinna “Kuidas tehakse IT-d” (või Dilberti ja XKCD) kanti, aga IT-süsteemide administraatori lõpupraktika tegemist pea 100% Windowsi-põhises ettevõttes sai võrreldud autokooli selle variandiga, kus sõidetakse ainult automaatkäigukastiga ning lubadesse tuleb ka vastav märge (manuaaliga sõita ei tohi).

Lisaks sai selgemaks ka tõsiasi, et Windowsi massilise leviku taga riigisektoris on peamise motiivina tuvastatav asjapulkade hirm vastutuse ees – pappi pritsides (ka arutus koguses rahva raha raisates) on alati võimalik näidata näpuga kellegi teise peale. Ise tehes ja enda peaga mõeldes oleks see lihtsalt veidi keerulisem.

Iidlasel on õigus

2. jaanuar 2021

Tuttav Hiiumaa mees Timo (tegelikult nad sõna alguse “h”-tähte ei häälda, seega iidlane – saarelt ja obesega), kes on seni teinud ilusaid ja leebeid kirikulaule (mitmeid neist lauldakse kogudustes üle Eestimaa), on nüüd päris terase ja terava muusikalise arvamusloo teinud. See moodne Zoomi taust ja lipsustatud olek (pole teda eriti sellises kostüümis kohanud) annavad asjale jumet juurde.

Seal saare peal on veel üks tore sõna – “itu”. Seda tuleks tänapäeval kahjuks päris paljude tegelaste kohta kasutada.

Uusaasta häkkeritega

1. jaanuar 2021

Lubasin mõne  nädala eest tudengitele, et uuendan aastavahetusel ESR Hacker-HOWTO tõlke ära (selgus, et viimasest torkimisest oli juba ligi viis aastat möödunud). Täna sai Viini kontserdi ja suusahüpete vaatamise vahel ära tehtud.

Kõigile külastajatele soovitakse käesolevaga head uut aastat ka. 🙂

Monument

30. detsember 2020

(ei, juttu ei tule Villu Tamme laulust.)

Jaak Joalale tehti Viljandisse ausammas. Arvatagu sellest mehest mida tahes, ta oli andekas inimene ja seda igati väärt. Aga juba ammu enne avamist hakkas kostma jõrinaid.

Nüüd on siis asi valmis. Peale vaadates ei saa üldse pihta, miks pärgli päralt on Jaak sinna posti sisse pugenud? Kogu lahendus meenutab neid pildistamiskohti turistilõksudes üle maailma, kus saad mingi rohkem või vähem totrat stseeni kujutava pildi taha ronida, näo ja käed vastavatesse aukudesse toppida ja nii endale fotomeenutuse tekitada.  Ainult et kui siin silti juures ja mikrit käes poleks, oleks isiku visuaalne tuvastamine tõsiselt keeruline. See lihtsalt ei ole piisavalt sarnane.

Asja krooniks (nii otseses kui kaudses tähenduses) on Jaagu pea kohal olevad maitselagedad värvilambikesed. Kas see on vihje omaaegse Kesktelevisiooni aastavahetuse “Kutsuvale tulukesele”?

Jaak Joala fenomeni üks komponente oli ilmselt see, et ta oli (muidugi peamiselt naisterahvaste vaates) väga ilus inimene. Nüüd on temast tehtud rabavalt kole monument. Villu võiks sellest ka laulu teha.

Kui aga koledusest rääkida, siis koleduse propageerimine on otsapidi osa eelmises postituses põgusalt kirjeldatud protsessidest. Selle kohta tasuks lugeda kasvõi seda lugu siin (tolles blogis on veel muudki huvitavat).

Audiatur et altera pars

30. detsember 2020

Aitaks austet sotsioloogi ja lisaks tema artiklile seal esitatud ühe poole vaatenurgale ka teise poole oma.

“Suur osa Eesti elanikest on säilitanud terve suhtumise peamistesse ühiskonnaelu valdkondadesse – omariiklus, emakeel, riigikaitse, majandus, perekond, sisseränne jne. Eksisteerib aga ca 1/5 suurune markantne vähemusrühm, keda on Eesti lähenemisel Lääne heaoluühiskondadele (sarnaselt nendega ja osalt nende eeskujul) tabanud sealne põhimure: igavus ning sügavama motivatsiooni ja eesmärkide (n.ö. elu mõtte) puudumine.

See on toonud ka Eestis kaasa ühiskondlike pseudoprobleemide laine ning erinevate ebarealistlike, maailmas end diskrediteerinud ühiskondlike teooriate vohamise, mille all kannatavad eriti ajakirjandus (nii riiklik kui erameedia) ning osa haridussfäärist (eriti nähtav on see kõrghariduses humanitaar- ja sotsiaalteaduste vallas). Seetõttu läheb suur osa ühiskondlikust ressursist reaalsete probleemide (rahva säilimine ja iive, eesti keele ja emakeelse kultuuri olukord, majanduslik kihistumine, muulaste integratsioon, keskkonnakaitse/loodushoid, ääremaastumine jmm) lahendamise jaoks kaotsi.

Muret tekitab mainitud ühiskonnagrupi seas leviv dogmaatiline maailmapilt, mis on “sallivuse” sildi all igasuguse teisitimõtlemise vastu äärmiselt sallimatu (paralleeli võib tõmmata okupatsiooniaegsete “nõukogude internatsionalismi”, “rahvaste sõpruse” ja muude sarnaste, iseeneste antiteesiks kujunenud põhimõtetega). Enamasti on tegemist juba iseseisvas Eestis sündinud nooremate inimestega, kelle jaoks vabadus on iseenesestmõistetav, kuid kellel on omandatud haridusest hoolimata (või ka sellest tulenevalt) raskusi “oma koha” leidmisel ühiskonnas.

Võrdluseks: vanema (50 ja enam) elanikkonna seas, kel on isiklik kogemus N. Liidu ajast olemas, esineb seda palju vähem (kuid see ei ole ka seal tundmatu, eeskätt kallutatud massimeedia tugeva mõju tõttu). Positiivse momendina võib aga välja tuua otseselt ühiskonnaohtlike äärmusliikumiste esialgu olematu kandepinna (seda ka noorte seas).

Huvitaval kombel eksisteerib Eestis ka väike rühm inimesi, kes olid iseseisvuse algaastate segastes oludes pannud aluse märkimisväärsele isiklikule jõukusele, ent teinud mingil hetkel kannapöörde ja “virgunud” – neid võiks pidada selle ühiskonnagrupi ja sellega kaasnevate protsesside peamiseks majanduslikuks taustajõuks.”

Tegelikult muidugi peaks sotsioloogid vähemalt üritama näha kogu ühiskonda ja mitte olema lahenduse asemel osaks probleemist.

Oeh

23. detsember 2020

Kulla ERR – kui tahate küberturbeteemadel lugu teha, siis Eestis on päris palju selle ala asjatundjaid. Miks te nende käest sedalaadi asjadele kommentaare ei küsi?

See jutt siin meenutab paraku “Häkkerite” filmi Richard Gilli. Juhtusin sama inimest kuulma ka laivis ühel selle aasta virtuaalkonverentsil, kus ta samamoodi “häkkerite kultuurist” rääkis – täielik puder klassikalistest tarkvarakogukondade häkkeritest ja internetipahalastest (piltlikult öeldes “siga ja kägu on ju mõlemad loomad!”).

Bologna moodi

22. detsember 2020

Selle Itaalia linna nime kannab lausa mitu asja, sh sülekoeratõug ja Euroopa ülikoolide tasalülitusprotsess. Aga praegu tuleb juttu hoopis toidust.

Süüdi on jälle Jamie Oliveri Itaalia köögi saated. Igatahes jäi kappi pikemalt seisma tükk head loomaliha ja see saade, kus isand Oliver Toskaanas kolas ja muuhulgas ka Bologna kastet tegi, hakkas hirmsasti kummitama. No proovime…

Vaja läheb
* tükk loomaliha (oli ca 350g)
* 1 suur porgand
* 1 suur sibul
* 3-4 keskmist küünt küüslauku
* 2 sellerivart
* 1 paprika (oli kollane)
* 1 väike tšillikaun
* väike pakk tomatikastet
* pakk puljongit (oli Foodstudio kanapuljong)
* pool pudelit punast veini (oli igati sobivalt Chianti)
* natuke soola, lisamaitsestamiseks jahvatatud nelki ja muskaatpähklit

Lisaks koostisosadele tuleks ka midagi sinna kõrvale teha. Läksin algse eeskuju järgi ja tegin ka Toskaana stiilis gluteenivaba pasta (küllaltki sarnaselt eelmise korraga, aga nüüd panin kaks muna ka), tuli midagi pappardelle ja tagliatelle vahepealset.

Ahjupotti ei olnud, kasutasin sügavat panni ja pliiti. Kõigepealt juurikad kuubikuteks (mitte väga peeneks), liha panni keskele (sool ka peale), juurikad sinna ümber. Natuke õli peale ja tuli alla, kuni liha ära pruunistub. Seejärel juurde tomatikaste, puljong ja vein, kõik segamini ja tuli madalaks (sellega pidi eksperimenteerima – lõpuks jäi 9-se skaala peal 3) ning kogu kupatus kaane alla toimetama.

Kusagil 2,5 tunni peal tundus, et vedelikku on liiga palju – seega võib järgmisel korral panna selle laari peale puljongit ja veini vähem. Võtsin kaane ära ja keerasin tuld juurde – nii tuli tihti segada, ent 3,5-tunnise keetmise järel sai täitsa õige konsistentsi (loomaliha peab nii pehme olema, et laguneb kastmes ära). Vahepeal sai pasta ka valmis keedetud.

Lõpptulemusena sain aru küll, miks Jamie seal saates toda toitu kaks suurt portsu sisse puukis. Endal juhtus samamoodi.

 

Telefonikõne

22. detsember 2020

Sain mobiili peale kõne. Meeldiv naishääl tutvustas end Postimehe müügiinimesena ning pakkus prooviks kolmekuulist Postimehe tellimust.

“Tänan, aga ei soovi.”, ütlesin. “Paraku minu arvates ei tee te enda tööd piisavalt hästi ja ma ei soovi selle lehe eest maksta.”

Teisel pool oli tuntav vaikus. Siis lõpetati viisakalt kõne ära.

APDEIT 05.01.21: Täpselt sama stsenaarium kordus ka Ekspress Meedia telefonikõne juures.