Teine nägu. Sama jutt.

20. august 2017

Üksvahe sai siin kirjutatud sellest, et vabariigi aastapäev tekitas vaid kurva õlakehituse. Nüüd oli juhtfiguur vahetunud, tunne oli aga sama. Sest jutt oli ju sama – täditsev-manitsev multikultimull.

Ühelt poolt on hea meel näha, et mu kooliõde on elus kaugele jõudnud. Teiselt poolt tuleb paraku tõdeda, et ta ei ole minu president.

Eelmine kord aitas masendavat muljet leevendada Ivo Linna. Seekord oli natuke abi ansamblist “Ott & Vanad Torisejad”, kes “Rahu” meeldejäävaks laulsid.

Külmaveekohv

7. august 2017

Lugesin Cory Doctorow’ “Homelandi”, kus peategelane külma veega tehtud kohvi fännas. Tuli siis muidugi ise ka proovida.

Suurt kunsti polnud. Kohvioad veskis natuke puruks (ainult lühike surts, et jämedam kohvipudi tuleks), presskannu ja külm keedetud vesi peale. Kann üheks ööks külmkappi (pressi jätsin üles).

Tulemus oli mõnus. Panin tassi piimaga pooleks (kohv on espresso moodi kange) ja suhkrut ei pidanud üldse panema, kuna kohvist olid tulnud välja just magusamad ollused ja tavapärast musta kohvi mõru maiku polnud üldse.

Nii et aitäh Coryle idee eest. 🙂

Viimast päeva

31. juuli 2017

EIK lipp

…selle lipu all. Ja vist siis ka viimane “EIK”-sildiga postitus siin.

Eks homsest alates siis näeb, kuhupoole tulevik keerab.  Senised signaalid paraku just ülearu optimismi ei sisenda.

Kümnesse

31. juuli 2017

Midagi üllatavat Postimehest. Hardo Pajula on seekord küll täiega märki tabanud.

Huvitav, kust see “sõss” ingliskeelse “SJW” (Social Justice Warrior) vastena pärit on? Pole enne kohanud, aga näib ülihea leid olevat. Lisaks otsetõlkelühendile võib tähendada ka “sõgedat sissi”, mis on samavõrd tabav.

APDEIT 07.08. Postimehe arvamuslugude rubriik sai täies ulatuses läbi kammitud ja näib, et see on praegu märgatavalt mitmekesisem kui mõni aeg tagasi, kui selle üheülbalisuse tõttu enda RSS-lugejast välja viskasin.  Üllatav, aga positiivne – nii et panin uuesti lugejasse.

“Troonide mäng” või “Tähesõjad”?

16. juuli 2017

ERR tsiteerib The Guardiani artiklit väitega, et “Troonide mängu” sarja mõju popkultuurile on võrreldav “Tähesõdade” omaga.

Kui see mõju ongi võrreldav, siis vaid absoluutväärtuselt, märgid on erinevad. “Tähesõjad” (eeskätt klassikaline triloogia, aga ka kogu n.ö. universum) on siiski muinasjutt klassikalises mõttes – ehkki sinna on pikitud kõvasti erinevaid allikaid (maises mõttes eeskätt Kaug-Idast), on seal olemas hea ja kuri (ka siis, kui hea alati ei võida). Ning mis peamine, see lugu ikkagi püüab inimest paremaks teha ja õpetada (Yoda on ilmselt parim näide).

“Troonide mängust” leiab kõike madalat, mida inimkond läbi ajaloo on teinud. See on antimuinasjutt selle sõna üsna puhtas mõttes. Kunagi siin võrdlesin seda “Dallasega” – jään selle juurde ka praegu, kuid ilmselt eelistaksin valiku ette sattudes “Dallast” vaadata.  “Troonide mäng” on sotsiopaatlik nähtus – õel, madal ja manipuleeriv ning sellega täiesti rahul.  Ja kõik see on (meelega?) pandud ajastusse ja konteksti, kus varem kõige enam häid kangelaslugusid leidus (Arthurist Aragornini).

Aga ju on see siis samuti ajamärk.

“Võtke alumine kast!”

15. juuli 2017

Seda teksti lugedes meenus, kuidas kuningas (Urmas Kibuspuu surematus kehastuses) kuu peale kippus.

Nii et Eestis aetakse taga tippteadust ja selle seostamist ettevõtlusega. Häda on aga selles, et teadlased sirguvad reeglina ülikoolide tudengitest. Ja ülikoolides tuleb neid esialgu õpetada, enne kui neid teaduse kallale lasta.

Paraku aga on hetkeseis selline, et õppejõutöö on üha vähem hinnatud – seda sai ise näha ja kogeda sellekevadisel TTÜ atesteerimisel.  Kui teadustöö puhul uuritakse peensusteni h-indeksit ja nõutakse lisaks suure hulga projektiraha sissetoomist, siis õppetöö rubriigis on sisuliselt kirjas “osaleb õppetöös”. Kas see tähendab tõeliselt pühendunud õppejõudu, ülbet mölakat (pardon) või võimatult igavat nämmutajat, sel pole eriti vahet.

Nii ehitatakse Eestis endiselt tolle lastelavastuse kuninga kombel teadustorni. Ja kui kastid otsa saavad, võetaksegi alt.

Filmielamus: Point Break (2015)

13. juuli 2017

Vaatasin Telia filmiriiulist ära “Murdepunkti” 2015. aasta uusversiooni (samanimeline ja -sisuline film tehti ka 1991. aastal).

Lugu ise on keskeltläbi harju keskmine. Näitlejad ka – omaaegsele paarile Keanu Reeves – Patrick Swayze (pluss veel Gary Busey kõrvalosas) jäädakse alla. Tänapäevasele action-ile üsna omaselt käib läbi häiriv, koomiksilik lihtsustamine.  Aga film väärib vaatamist kolmel põhjusel.

Esmalt loodusvaated – “Murdepunkt” annab ses osas silmad ette suurele osale National Geographicu toodangust. Ilmselt on drooniajastu selle koha pealt küll positiivne nähtus.

Teiseks kombinatsioon kaskadööritööst ja eriefektidest – hea suure telekaga vaadates võttis korduvalt ikka kõhu alt päris õõnsaks (näiteks peategelase hüpe eemalduva kõisraudteevaguni katusele).

Aga vist suurim pluss oli filmi hoiatav sõnum selle kohta, mida võib teha idealistlike noorte inimeste sattumine mingi jabura ideoloogia mõju alla. Käesoleval juhul on tegu ärakeeranud looduskaitsjatega, kuid see kõik on väga tuttav ka teiste erinevate -istide ja -astide juurest, kelle suur sallivus lõpeb otsekohe, kui teine pool peaks midagi teistmoodi mõistma (viimase hea näite päriselust pakkusid hiljuti nn protestijad Hamburgis).

Filmis on ses osas mitu head detaili – näiteks pärineb filmi antikangelane Venetsueelast (üks väheseid seni allesjäänud marksistlikke hullarühiskondi – ehkki on ka võimalik, et see võeti osatäitja Edgar Ramireze päritolu järgi) ning peategelase love interest on filmi alguses arhetüüpne rastamütsikesega puukallistajast tibi ja filmi lõpus püstolkuulipildujaga pangaröövel, kelle peategelane on sunnitud enesekaitseks maha laskma. Kõige kõnekam on aga see, kuidas kogu ideeline kupatus toetub ühe pururikka araablase põhjatule rahakotile (paralleel läänemaiste latte-kommunistidega on ilmne) ning pärast selle ärakukkumist näidatakse peagi enda tegelikku olemust tavaliste röövlitena.

Keegi kunagi ütles, et “punane ja roheline annavad kokku pruuni”. Esmakordselt kuulsin seda omaaegsete Virumaa rattaretkede ajal ning siis ei saanud aru, kuidas – tollane “rohelus” ju hakkas selgelt punastele vastu. Näib aga, et laiemas läänemaailma kontekstis on sel killul tõepõhi all.

Uus on unustatud vana

27. juuni 2017

Tänased uudised järjekordsest pahavarakampaaniast.

Meenutus LWN 1999. aasta kroonikast: “Melissa creates difficulties worldwide. Linux users yawn.

Rohkem pole vist mõtet midagi lisada.

Musavarustus

26. juuni 2017

Täna sai autonina keeratud Stanford Musicu poole ja sealt üht-teist soetatud. Esmalt sündile uus sustain-pedaal – kuna klaverina kasutamine moodustab seal üsna arvestatava osa, saab pedaal tublisti vatti ja eelmine väsis ära (üritasin parandada, aga varsti oli jälle kutu). Siis oli hull idee veel üks koordinatsioonitreenimisvahend soetada ja sai endale väike lihtne djembe ostetud. Kunagi ühes kirikulaagris sai mängu ABC teada ja näib, et va Tuubis on õppematerjali päris palju. Hea näpuharjutus igatahes ning ehk leiab see ka mõnes laagris veel kasutust.

Viimaks aga tahtsin vanale akustilisele Yamaha kitarrile uusi keeli ning siin oli valik põhimõtteline: Ernie Ball. Lihtsalt seetõttu, et lugu sellest, kuidas vana rokimees omal ajal BSA ja Microsofti täiega seenele saatis, on ühtaegu lõbus ja õpetlik.  Ja vähemalt veel hiljaaegu elasid need sellid rõõmsalt Linuxi peal edasi (Wikipedia see leht väidab, et elavad tänini).

Pommuvorm

20. juuni 2017

Esmalt tänu Coop-ile, kes potsas Kaku postkasti personaalse pakkumise kõigi juustude 20%-se hinnaalanduse kohta. Sai tänuga vastu võetud ja igasugu peenemat juustundust hangitud. Muuhulgas ka pommuvormi jaoks – sellest pole varem kirjutanud, kuigi tegelikult on seda juba mõned korrad proovitud. Itaallased nimetavad seda peenelt melanzane alla parmigiana, ameeriklased natuke vähem peenelt eggplant parmigiana või ka eggplant parmesan. Aga väga hea asi on. Vaja läheb

  • 3 suurt pommut elik baklažaaani
  • juustu – soovitavalt kindlasti mozzarellat ja mingit kõvemat; seekord oli olemas kaks juppi mozzarellat, üks plokk Pidupäeva Goudat (must pakk) ja üks sektor Fortet.
  • 4-5 keskmist tomatit
  • 2 väikest või üks suur sibul
  • 4-5 küüslauguküünt
  • õli
  • soola, pipart ja muskaati

Pommud tuleb pikkupidi õhukesteks viiludeks lõigata ja panna soolduma – mina kasutasin selleks praeahju küpsetusplaate, millele laotatud küpsetuspaber; pommuviilud tuleb panna sinna peale ja raputada igaühele veidi peensoola (tõmbab vee välja). Ca tunni-paari pärast tuleks majapidamispaberiga pinnale kogunenud vesi ära kuivatada, valada lõikudele veidi õli ja 200 kraadi juures ahjus küpsetada, kuni pommu hakkab pruunikaks tõmbuma.

Vahepeal tuleks juustud ära viilutada ja teha kaste – esmalt hakkida sibul ja küüslauk peeneks ja paraja sortsu õliga pliidil klaasjaks praadida, seejärel lisada tomatid (hakitud, lõigutud vms) ja maitseained ning kogu kupatust pliidil hautada (on soovitatud ka saumikseriga pärast ära püreestada, aga see pole vajalik; Kakul hetkel saumikserit pole).

Kui kaste on valmis ja pommud ahjus pehmeks saanud, tuleks võtta ahjuvorm. Põhja panna natuke kastet, sinna otsa kiht pommut, siis kiht juustu (mozzarella alla ja kõvemad juustud peale), kiht kastet, kiht pommut jne. Kõige otsa soovitatakse riivsaia (Kaku puhul peab muidugi gluteenivaba olema). Ja siis kogu kupatus ca pooleks tunniks uuesti ahju.

Tulemus on üsna väga maitsev. Veidi lasanje sarnane, aga mõnusam.