Ninad ja kõrvad

12. jaanuar 2017

Kaku ristipoeg Markus olla eile oma emalt (kes armastab luuletusi kirjutada) küsinud, et miks too temast ei ole kunagi luuletust teinud. Ristiisa sai asjast kuulda ja pani kirja sellise:

Muudkui pärib meie Markus –
miks on ainult ninas tarkus?
Miks ei ole kõrvahark
samal ajal kõrvatark?
Ninatark võib olla tont
või see loom, kel pikk on lont!

 

Tom rokib

8. jaanuar 2017

Vaatasin hiljuti ära 2012. aastal samanimelise Broadway muusikali põhjal tehtud filmi “Rock of Ages”. Iseenesest vahva ekskurss kaheksakümnendate USA lääneranniku rokiellu ja muidugi suur hitiparaad, aga filmina samal tasemel vana-aastaõhtul taasnäidatud ABBA filmiga – põhirõhk on muusikal, lugu on sinna suht teisejärgulisena külge traageldatud.  Aga selle filmi päästab üks mees – Tom Cruise.

Omal ajal sai siin kommenteeritud “Viimast samuraid” ja seda, kui hästi oli Tom endale jaapani mõõga kätte treeninud. “Võimatu missiooni” seerias istus tal tulirelv sama hästi käes ning ka käsivõitlusstseenid ei olnud viletsad. Ja siin filmis on tõsiselt treenitud lauluhäält (väidetavalt laulavad kõik peaosatäitjad ise!) – igatahes on kommentaatorid teda võrrelnud täiesti teenitult Axl Rose’i, Bret Michaelsi ja Jim Morrisoniga (OK, Axli parimate päevade vastu siiski ei saa). Aga et üks näitleja suudab sellist häält teha, on kõva saavutus. Tuubist leiab ilmselt kahe parima numbrina “Wanted Dead or Alive” ja “Pour Some Sugar on Me”. Lisaks on Stacee Jaxx filmis tõeliselt äge karakter (välimus on suuresti vist hoopis Anthony Kiediselt laenatud, kuigi kaabu ja pearäti kombinatsioon on selgelt Bret Michaelsi oma) – ei tea, kas Tom pidi ka tinapanemist treenima, aga aura on aus. 🙂

Muhe ajaviitefilm (tegelikult kulub ära mainida ka tõsist rokipaaviani Hey Man’i), aga Tom Cruise väärib korralikku thumbs up’i.

Oravareform

8. jaanuar 2017

Nüüdseks on siis kaks Eesti suurparteid oma juhttöllid välja vahetanud. Pilt on kohe natuke parem.

Mis isand Pevkurisse puutub, siis omaaegne algus oli konarlik (kunagi on ka siin sel teemal kõvasti jõrisetud), aga vastupidiselt ootustele tuli temast (eriti reformlase kohta) lõpuks üllatavalt ontlik sotsiaalminister. Ja erinevalt paljudest üle-laipade-turnijatest ja üle kere tavotiga määritud tegelinskitest sai tema hakkama üsnagi sirgeselgselt. Nii et kui jõudis kätte eelmine juhtorava valimine, siis ei olnud tegemist üldse võrdse valikuga, oli Tolkienilt võrdpilti laenates valik inimese ja kääbiku vahel (ei mõtle füüsilist kasvu, vaid maailmapilti ja arusaamu). Oravad valisid aga kääbiku – mis sellest välja tuli, on hästi teada.

Seekord pandi siis vastu rämeda suuvärgi ja suure kirvega päkapikk… Isegi üllatav, kui selgelt valik tehti. Mine tea, ehk hakkab isegi valimistel osalemine tulevikus veidi mõttekam tunduma. Kui see teine suurpartei enda blatnoilepingu prügikasti viskab ja sorts Thulsa Doomile (sorry, Arnold!) ust näitab, siis võiks Eesti poliitikas natuke puhtamast õhust rääkida.

Uut ja vana

31. detsember 2016

Et Eesti telekanalite endi uusaastaprogramm pole juba aastaid olnud suurem asi (tõsi, seekord on lootust peale keskööd vana lemmikut ABBA-t näha), siis keerasin Kanal 12 peale, kust lasti ülemöödunudsuvise punklaulupeo kordust (“Aju puudutus” oli ikka üsna geniaalne nimi).

Eesti punksõnaseadjate omaaegne pipar kõrvetab ka tänases päevas täiesti asjakohaselt. Lõppevat aastat Eesti poliitikas ja meedias sobib iseloomustama Volmeri-Jürlau-Ernesaksa oopus “Suu laulab, süda läigib”:

Silm särab, hing mul heliseb
las massimeedia möliseb
on eesti asi see
on eesti asjake

(terve see laul on tegelikult asjakohane)

Aga lootma peab. Ehk hakkab Volgi omaaegne manamine “Aru pähe!” viimaks mõjuma. Või nagu punklaulupeol öeldi: lollus peab minema välja, tarkus peab tulema sisse.

Head ja paremat meile kõigile!

Ermmm…. ERM

28. detsember 2016

Kolleegid TLÜ-st korraldasid aastalõpu-väljasõiduseminari raames külastuse ka uude muuseumi Raadil, kus toimus poolteist tundi ringkäiku kohaliku giidi juhtimisel.

Ehitis on uhke, asukoht ka hästi valitud. Ent kui püsiekspositsioonini jõudsime, hakkasid kuklas kummitama kolm ameerika keele tähte: W, T ja F.  See ajaline teekond eelajaloost tänasesse oli nii plastikust kui olla saab. Üksikuid erandeid oli – vahva stend oli omaaegsetest protestisärkidest (“Fosforiit? Tänan, ei!” ja eriti “Kui on hüva pärituul, lendab vene nagu kuul”).

Kurikuulus tükkideks lendav Maarja on seal ka alles, ehkki jalaga teda enam lüüa ei saa. Objekti nimi “Reformatsioon” aga kõlab endiselt sama adekvaatselt kui teha installatsioon sääsetapust ja nimetada see “Laulvaks revolutsiooniks” – põhjendusega, et ju Heinz Valk omal ajal kõnet pidades ikka mõne sääse maha lõi… Kui taas filmidest paralleele otsida, siis ajuti meenus selle ajarännaku juures “Demolition Mani” vägivallasaal ja kohati paraku ka Idiocracy (taas kord) ajamasin ja Chaplini juhitud natsid.

Õnneks olid ajutisemad ekspositsioonid märksa asisemad. Meelde jäid keeletuba ja põhjarahvaste teemaline näitus. Mis aga üldiselt häirima hakkas, oli multimeediumiuputus. Nagu parimatestki kommidest võib ülesöömise korral öökima hakata, nii on ka uute tehnoloogiatega – need on väga head tähelepanuvõitjad, ent kui nad peavad konkureerima mitte enam stendide ja paberite, vaid teineteisega, on tulemuseks lihtsalt väsitav virrvarr. Pealegi kipub ka siin rakenduma printsiip, mida kipub nägema uuemate arvutimängude juures – mida värvilisem ja siputavam, seda sisutühjem.  Märksa mõistlikum oleks pool praegusest interaktiivsusest ära jätta ja lasta allesjäävatel paremini esile tõusta.

Oli hea asi ära näha. Aga “Eesti rahva muuseumi” nime väljateenimiseks oleks vaja veel pingutada.

Sümpaatne

25. detsember 2016

Õpilaste käest pühadetervitusi saada on alati tore. Seekord aga tuli üks natuke üllatav. Nimelt saatis (küll neutraalses, “pühade” vormis) kristlasest õppejõule tervituse muslimist eelmise aasta tudeng.

Äkki polegi see maailm veel päris lolliks läinud.

Ahjaa, lugejaile ka häid jõule! 🙂

Humble Bundle

2. detsember 2016

O’Reilly kirjastus on vahva liigutuse teinud – võib maksta ühest mõnekümne dollarini ja saada pundi klassikalisi Unixi, Linuxi ja üldisema süsteemihalduse “kapsaid” (seekord küll e-raamatuna). Ja võib valida, millele enda raha suunata. Natuke meenutab omaaegset eestlaste filmimüügiportaali, kust sai “Detsembrikuumus” ostetud.

Kolledži “opossumitele” (kolleeg Offfi terminit kasutades) väga soovitav lektüür.  Kakk juba tegi diili ära.

Kirju maailm

2. detsember 2016

Läksin TLÜ-sse eesti teaduskeele konverentsi kuulama. Maja ees rattaparklas seisis ratas suure kirjaga “Stop EKRE before abortion becomes illegal!”.

Selle poolest ongi hea aeg-ajalt TLÜ-s käia. Muidu võib enda mulli kinni jääda ja unustada, kui huvitavaid eksemplare Issanda zoopark sisaldab.

Huvitav tähelepanek: kummalisel kombel ei ole gender studies Tallinna ülikooli segregeeritud tualettruumidesse veel jõudnud. Pissuaaripurustajad, kuhu te jäänud olete?

Pärastlõuna raamatutega

29. november 2016

Kriso tegi musta reede allahindlust – nii suurt raamatukasti pole ma sealt enne tellinudki.

Esimesena võtsin ette praeguse hiti, Houellenbecqi “Alistumise”. Ja enne ära ei pannud, kui läbi sai (õnneks on lugemiskiirus jäänud suht samaks, ehkki juba mõnda aega tuleb lugeda prillidega). Põrutav raamat üsna mitmes mõttes.

Kui läbi sai, tuli sellest kolakast hetk toibuda. Ega see ometi päriselt ei ole…?

Siis avasin sama partiiga tulnud 2017. aasta Tolkieni kalendri. Ilus asi, enamuses vanameistri enda joonistatud piltidega. Ja kalendri tähtpäevarubriigist vaatab uhkelt vastu Eid al-Adha.

Olen rikas

18. november 2016

Uus valitsuskoalitsioon tunnistab Kaku ilmselt kõrgepalgaliseks (kõigi töökohtade pealt kokku). Päris uhke tunne on. 🙂

Natuke muidugi tuleb rohkem makse maksta kui enne. Ja ilmselt kooritakse järgmise auto pealt mingi raha juurde. Aga kui sellega saavad praegu häbematult vähe teenivad lasteaednikud natuke parema elu peale ja koolides tekib õpetajate kohtadele konkurss, nii et igasugu õelutsejad ja kõlkapüksid välja jäävad, siis on Kakk küll heameelega nõus seda maksma. Tinunni Kakk oluliselt ei tarbi ja limonaadi kah eriti mitte, nii et need aktsiisid väga ei torgi (smuutimaksu loodetavasti ei tule).  Võimalik dividendide tulumaksu vähendamine on ka tore uudis – saab ehk oma personaalse pensionisamba natuke toekamaks.

Veidi on muidugi küsimus, kas see seltskond ikka on hoolega kõik tulud-kulud kokku löönud, nii et mõne aja pärast mõnda ebameeldivat üllatust paistma ei hakka (nagu varemgi mainitud, sotsidel on oskus teiste raha lugeda oluliselt suurem kui enda omaga vastutustundlikult ringi käia).  Aga ausalt öeldes on üle pika oravahooaja jälle natuke lootust, et Eestit veidikenegi arukamalt juhitakse. Vähemalt siseriiklikult – globalistlikke totrusi teeb see seltskond kardetavasti samasuguse innuga kui eelmine.

Elu näitab.

APDEIT 10.12 – kahjuks näib, et optimismiks ei olnud kuigivõrd alust (tegelikult oleks pidanud kohe aru saama, et SD sisulisel juhtimisel ei olegi eriti muud võimalust). Globaallolluste osas oli õigus, riigi eest hoolitsemises on paari esimese nädala jooksul näidatud peamiselt vaid peataolekut – mis ei takistanud käitumast täpselt eelmise valitsuse kombel, sõites opositsioonist tuimalt üle. Esmalt lubatud dividendide tulumaksu alandamine (mis oleks ehk pannud säästma ja investeerima just selle seltskonna, kes tegelikult kala asemel õnge vajaks) jäeti sisuliselt ära, automaksuga tehti hookuspookust. Maaeluministrist ei räägigi (parim kild oli LHV foorumis, kus ministrit võrreldi advendikalendriga: iga päev avaneb uus patt). Jääb loota, et vähemalt vaesemad inimesed oma lubatud rahanatukese kätte saavad. Muus osas on same shit, different toilet.