Valitud

23. veebruar 2019

Käisin valimas ära. Selles mõttes on eelhääletus mugav, et ei pea kindlasse jaoskonda minema (Nõmme Gümnaasium oleks küll üsna ligidal, aga jala minekuks padulibedusega liiga kaugel, autot pole seal ümber ka eriti kuhugi jätta). E-valimise peale ei tahtnud seekord minna, natuke liiga palju kipub kaalul olema.

Huvitaval kombel näitasid seekord kõikvõimalikud valimiskompassid Objektiivist Postimeheni minu puhul absoluutselt üksmeelselt ühte kohta. Seda siis valisingi.

Tunnustus

22. veebruar 2019

Täna hommikul anti Mektorys Kakule punt lilli ja tahvel kirjaga “Aasta õppejõud”. See oli siiski vaid teaduskonna tasemel ja sisuliselt üks kümnest – igast struktuuriüksusest valiti kaks. Aga ka kolledži kahe parema hulgas olla pole väike asi, arvestades heade õppejõudude suurt arvu. Nii et midagi on vist õnnestunud juba pikemat aega õigesti teha. 🙂

Taltech

14. veebruar 2019

Nojah, viimaks jõudis asi meediasse ka.

Tegelikult muidugi oli asi teada algusest peale. Niipaljukest kui tollal inimestega räägitud sai, oli alguses reaktsiooniks uskmatus (“jälle kellegi mõttevälgatus, ju läheb üle”), hiljem segadus (“mida paganat?”) ja viimaks resigneerunud õlakehitus (“ega midagi teha ei saa”). Lisaks iroonilised soovitused kohe MIT võtta (Mustamäe Institute of Technology) – paralleel märksa kuulsama Caltechiga on ju ilmne.

Aga paraku on see lugu sarnane IT Kolledži annekteerimisega – olgem ausad, ka seal realiseerus must stsenaarium pea 95-protsendiliselt, alates ühe kaubamärgi ehk robootikaklubi likvideerimisest ning lõpetades toimiva ÕISi asendamisega mittetoimivaga (Eesti mastaabis vist kõige hullem oli aga kolledži kui kaubamärgi sisuline õhkulaskmine tööandjate ja vilistlaste jaoks). Alguses tehakse asi tuima näo ja toore jõuga ning inimestest üle sõites ära, siis laiutatakse käsi (“ega ajalugu ei muuda”).

Mis ripakil, see ära

11. veebruar 2019

Üdini sotsiaaldemokraatlik näide elust.

APDEIT 13.12: Veel kaks head näidet selle ilmavaatega seltskonnast – siin ja siin.  Asi peab ikka päris hull olema, kui isegi praegune Eesti meedia ei suuda enam vait olla.

 

Küsimus poliitikahuvilistele

1. veebruar 2019

Kas keegi teeks rumalale linnule selgeks, mille poolest (põhimõtete ja maailmavaate osas) erinevad Jüri Ratase Kesk- ja Kaja Kallase Reformierakond?

Vanasti oli arusaadav: esimene oli ühe kindla inimese rahamasin ja kohakaasluse alusel ka kergelt vasakpoolne ning peamiselt mitte-eesti orientatsiooniga partei, teine aga sotsiaaldarvinistlik (äärmusparempoolne selle sõna tegelikus, mittepropagandistlikus tähenduses) “vaesed söögu savi”-stiilis äriinimeste erakond. Kumbki variant oli absoluutselt vastuvõetamatu, aga vähemalt erinevus oli selgelt näha.

Praegu on siitpoolt vaadates tegu täiesti ühe ahtri kahe kannikaga: mõlemad on anything goes -karjääriparteid, maailmavaateks (kui seda üldse on) on – pardon – pohhuistlik liberalism koos rehepapliku eurooptimismiga. Või eksin?

Gotthardi vägev väikevend

30. jaanuar 2019

Enda ühest lemmikbändist, “Šveitsi Aerosmithist” Gotthardist on siin juba kirjutatud. Ka sellest, et selle esimene laulja Steve Lee 2010. aastal õnnetul kombel surma sai ja Nic Maeder asemele võeti.  Kuigi viimane on üsna korralik rokklaulja, jäeti pikkamööda mitmed omaaegsed hittlood repertuaarist välja – võimalik, et uus solist ei vedanud neid (enamasti kõrgete pikkade nootidega) lugusid välja.

Eelmisel aastal tegi bändi esikitarrist Leo Leoni (kes enamasti koos Steve Leega ka nende lugude kaasautor oli) kõrvalprojekti nimega Coreleoni (algsest bändist võeti kampa ka trummar Hena Habegger).  Lauljaks kutsuti tšiillane Ronnie Romero – vähemalt Kakule tundus esmakordsel kuulamisel küll, nagu oleks Steve tagasi tulnud. Äkki pani algne bänd uue laulja valimisel natuke puusse?

Näitena üks Kaku lemmikuid Gotthardi lugude seast, “Let It Be”. Uskumatult sarnane “vana hea” Gotthardiga, lihtsalt saund on ajaga natuke teravamaks läinud. Väga hea video veel sinna otsa.

Diffie-Hellman

29. jaanuar 2019

Vist esmakordselt siitpoolt tuleb tunnustada istuvat riigipead (tõenäoliselt anti see idee talle küll kellegi teise poolt ette, aga see selleks).

Selleaastane teenetemärkide saajate nimekiri on tervikuna üsna sümpaatne. Karjuvat ebaõiglust ega täielikke kõlkapükse ei täheldanud. Üks tegelastepaar aga väärib tähelepanu – Maarjamaa Risti III klassi saavad Bailey Whitfield Diffie ja Martin Edward Hellman, nendenimelise avaliku võtme krüptolahenduse loojad,  ilma milleta ei oleks praegusel kujul ID-kaarti ega Eesti e-riiki.

Vahvalt nohiklik idee, aga täiesti teenitud märgid.

Eesti keel ja hääletu alistumine

28. jaanuar 2019

Eile Kundast tagasi sõites kuulasin raadiost prof. Martin Ehala ettekannet “Eesti keel kui hariduskeel” keeleaasta avakonverentsilt.

Üllatavalt julge sõnavõtt praeguse aja kontekstis (ja üllatav on ka selle edastamine ERR-is). Võiks isegi öelda, et kuuldutest esimene selline, mis väärib rahvusülikooli tiitli poole pürgimist.  Muidugi jäid juba teemapiiride tõttu käsitlemata paljud seonduvad küsimused, kuid üks asi oli väga mõjuv – resoluutne vastuseis “hääletu alistumise apologeetidele” ehk neile, kelle jaoks keelte, kultuuride ja rahvuste kadumine on “ajalooline paratamatus”.  Ja selle ettekande kontekstis näeb kogu TTÜ ümbernimetamise kampaania veel eriti küsitav välja.

Midagi arukat ka

20. jaanuar 2019

Ei teagi, kas Postimehele mõjus peatoimetaja vahetus või miski muu, aga midagi nii mõistlikku pole sealt vist enam 4-5 viimast aastat tulnud. Annab lootust…

APDEIT 25.01. Paraku näitasid järgnevad päevad, et lootust eriti ei ole, see oli lihtsalt üksik harv välgatus. Eesti massimeedia on end lihtsalt liiga sügavale porisse kaevanud. Ja siis imestatakse, miks enam lehti ei tellita ja sotsiaalmeedia kogu mängu üle võtab – kui keskmine “vabariiklikes väljaannetes” töötav “diplomeeritud ajakirjanik” jääb nii ajumahult, eneseväljenduselt kui silmaringilt suvalisele feissbuukerile alla, siis ei olegi paremat tahta.

Hea näide on see üllitis siin. Arvamusvabadus on hea asi, aga kui faktitruudus jääb võrreldavaks omaaegse “rahvusülikooli” lõputööga kristluse ja kommunismi võrdlusest (kus kõige markantsemana sulatati kenasti üheks isikuks Martin Luther ja Martin Luther King), siis sellise asja koht pole ajalehes. Vähemalt mitte siis, kui see ajaleht tahab, et teda keegi tõsiselt võtab.

Interliikumine 2.0

8. jaanuar 2019

Viimase paari päevaga läks siinmail vist üks suur poliitiline ämmatoss lõhki.  End miskipärast “Eesti 200-ks” nimetanud seltskond võttis kindad käest ära.

Eestivaenulik? Kindlasti. Tülgastav? Loomulikult. Üllatav? Absoluutselt mitte – sedasorti antifa-globalism paistis neist välja kohe, kui nad valjemalt häält hakkasid tegema. Tahaks väga loota, et vähemalt eestlastest valijate häältest on nad nüüd ilma. Kui hästi läheb, jäävad märtsis ukse taha – aga sahkermahkri võimalikkust ja lihtsalt totude suurt arvu arvesse võttes ei julge väga loota.

APDEIT 16.01: Õnneks näib seekord, et nõme käitumine karistati ära. Loodetavasti püsib rahva mälu kuni valimisteni.