Kodune võrdlus

25. juuni 2020

Et mitmed meediategelased ei saa tänini mõistetele päris hästi pihta, siis siinkohal üks võrdlev näide Eesti lähiajaloost:

* 2012. aasta “fooliumrevolutsioon” ACTA leppe vastu oli protest. Sarnaselt muu Euroopaga kogunes veebruarikuus 15-kraadisest külmast hoolimata tuhandeid inimesi Tallinna ja Tartusse, et leppe vastu arvamust avaldada. Tollase peaministri fopaa andis neile ka hea sümboolika kätte, inimesed tegid fooliummütse, loosungeid ja netimeeme ning tulid nendega rahva ette. Ehk kõige kurjem loosung oli “Valimistel näeme, raisk!”. Asju ei lõhutud, teisi inimesi ei pekstud ja ei nõutud isegi valitsuse tagasiastumist. Võib-olla ehk keegi sodis mõne teemakohase grafiti kuhugi seinale, seda ei oska öelda (ise ei näinud), aga üldiselt oli linn pärast sama korras kui enne.

* Viis aastat varem toimunud pronksiööd olid mäss. Üks välismaiste mõjutustega üles keeratud seltskond korraldas linnas suure laamendamise, politseiga mindi kähmlema, üks inimene sai surma ja päris paljud viga või lihtsalt kere peale. Lõhuti poode ja varastati kraami, internetis õpetasid natuke terasemad pätid teistele, kuidas koduste vahenditega küberründeid teha. Läbu andis pärast päevi koristada.

Seega lihtne kodune ülesanne, mis peaks ka tagasihoidlikuma vaimse võimekuse juures lahendatav olema: kumba neist praegu maailmas (Ameerikas ja mujal) toimuv rohkem meenutab?

Ajakirjanduse ärimudelist

22. juuni 2020

Põhimõtteliselt on Postimehe peatoimetajal siin isegi õigus: vähegi tõsiseltvõetavamat ajalehte peaksid põhiosas ülal pidama tellijad, mitte reklaamijad. Aga…

Ma ei telli enam ammu ühtki Eesti lehte (kunagi tellisin mitmeid) ja nähtavas tulevikus ei kavatse seda ka tegema hakata. Ma arvan, et samamoodi mõtlejaid on üksjagu veel.  Miks?

Uudist kui fakti müüa tänapäeval ei õnnestu, selleks on Internetil liiga suur roll ning põhimõtteliselt peaks erapooletu faktiedastus olema rahvusliku ringhäälingu põhiülesanne (tõsi, Eestis jääb ERR sellega juba kaua  aega lootusetult jänni). Kommertsmeedia võimalus on pakkuda täiendavaid tõlgendusi ja taustainfot – ent Eestis on taas häda selles, et nii kommerts- kui riigimeedia istuvad ühes maailmavaatelises mullis koos ning kui nende arusaamu ei jaga, on ainsaks lahenduseks sotsiaalmeedia. Siit ka põhjus, miks paljud inimesed neile vastuvõetamatute arvamusavalduste eest maksta ei soovi ning Ekspressid ja Postimehed pidevalt virisevad.

Nii et soovitaks: a) leppida riigimeediaga kokku, et too edastagu vaid infot ja jätku tõlgendamine teiste kanalite hooleks, b) pakkuda mingisugustki ühisosa ka natuke teistmoodi mõtlevate inimestega (olgem ausad, keskmine eestlane ei ole vasakliberaal) ning c) saata kirjutav seltskond täies koosseisus mõnele heale eesti keele kursusele. Siis ehk tulevad vähemalt mõned tellijad tagasi.

Hea võrdlus

15. juuni 2020

Üks kodanik ERR-ist intervjueeris kaht (üsna vastandlike vaadetega) europarlamendi tegelast: Jaak Madisoni ja Sven Mikserit.  Ei saagi aru, miks kriitikutele nii selge võrdlusmaterjal kätte anti – see on üks paremaid näiteid sellest, miks ERR-i usaldada ei saa. Lasknud siis vähemalt intervjuud erinevatel inimestel teha (ehkki tänase ERR-i puhul ei ole tegelikult vahet, kuna sinna on juba pikka aega valitud inimesi eeskätt ilmavaate järgi).

Ennäe imet

11. juuni 2020

Kollinäitusi (kus näidatakse seda vahvat, lahke loomuga koeratõugu) on vist siinmail enne ka nähtud. Eile aga räägiti, et keegi hakkaja inimene olla ühe suure hoone juures hoopiski lollinäituse korraldanud.

Vaatamiseks olid kohale toodud peamiselt harilikud lollid (Stultus vulgaris), aga esines ka erakonna- ehk poliitlolle (S. ideologicus) ning Facebooki-lolle (S. zuckerbergi). Idee kasutada hoidmiskohana sõiduautosid oli teravmeelne ning koroonaviiruse tingimustes ka täiesti adekvaatne – kahjuks aga ei suudetud uksi piisavalt hästi sulgeda ning mõned näidatavatest pääsesid ikkagi välja. Õnneks aga käitusid nad suhteliselt rahumeelselt, vaid mõni rohkem stressis eksemplar tegi möödakäijate poole koledat häält. Autodesse jäänud seevastu püüdsid end varjata igasuguste esemete taha.

Tõenäoliselt ei jää see esimene üritus aga viimaseks ning lolle näeb ka teistes Eesti linnades.

Paar mõtet

10. juuni 2020

Kui puuetega inimesed hakkaks maailmas protestima, siis oleks see ilmselt täitsa õigustatud – keskkonna ligipääsetavusega on probleeme enamikus maailma riikides. Avaldaksin omalt poolt toetust. Kui nad teeks seda laamendamise läbi (kreisi fantaasiapilt: Mella sõidab enda elektriratastooliga läbi Apple’i poe vitriini – massi  on sel masinal selleks piisavalt – ja rabab sealt paar i-juppi kaasa), oleks mul ikka kohutavalt piinlik. Sama oleks ka siis, kui viimaks hüsteeriliselt pattu kahetsev riik kaotaks ära kogu taristu Sotsiaalministeeriumist Invaruni (samas tegeliku probleemiga tegelemata) ning trenditeadlikud vasaknoored hakkaksid solidaarsuse märgina kõik jalgrataste asemel  ratastooliga sõitma.

Teine mõte: ma olen juba kaua aega valutanud südant kaelkirjakute salaküttimise üle. Tuli mõte vastav demonstratsioon korraldada – Saku Suurhall sobiks päris hästi. Koroona? Ah, sellest on savi.

Telefoniuuendus

9. juuni 2020

Suvine häkkimishooaeg on avatud – õppetöö ajal ei saa tehnikaga riskantsemaid muudatusi ette võtta. Nüüd on aga kool läbi ja võib hakata nokitsema.

Esimene samm oli telefoni (Samsung Galaxy S5, mudel F koodnimega klte) süsteemiuuendus. Android 10-le vastav LineageOS 17 on küll juba mõnda aega väljas, ent S5-l ametlikku tuge veel ei ole (mõnedel andmetel pidavat tulema teises järjekorras ehk siis levinumad mudelid saavad esimesena). On aga olemas mitteametlik väljalase, mida kasutasingi. Seega vajalik kraam on järgmine:

* LineageOS 17.1 mitteametlik versioon S5-le
* OpenGApps (arm, 10, pico)
* Magisk (ruutimiseks; esialgu pole jõudnud süveneda, kuna varasem versioon kasutas selleks teist tarkvara)

Enne paigaldama asumist aga tuleb paigaldada arvutisse vajaminev tarkvara ning telefoni piisavalt uus seadistussüsteem (recovery; kasutasin TWRP 3.3.1-e – selle uuendamine on muide võimalik ka seadistussüsteemi enda seest). Siinpool oli kõik vajalik juba arvutis olemas, aga näib, et seda kõike annab teha olemasoleva ametliku õpetuse järgi.

Paigaldamine ise ei erine kuigivõrd eelmise versiooni omast. Telefon tuleb USB-kaabliga arvutisse ühendada ja taaskäivitada seadistussüsteemi (hoides käivitamisel korraga all käivitus-, kodu- ja heli valjemakskeeramise nuppu, ameerika keeli Volume Up + Home + Power). Seal tuleb esmalt tühjendada olemasolev salvestusruum (ja vajadusel eemaldada krüpteering): valiku Wipe alt esmalt Format Data (sinna tuleb kinnituseks kirjutada “yes”), siis Advanced Wipe ja kustutada ära System, Data ja mõlemad Cache‘id). Seejärel liikuda menüüs algusse tagasi ning valida ADB Sideload. Telefon jääb ootele, arvutist tuleb järgemööda üles laadida kõik kolm eespoolmainitud faili (süsteem, OpenGApps, Magisk): adb sideload failinimi (vahepeal tuleb telefonis paar sammu tagasi teha ja iga etapi jaoks uus ADB sideload käivitada). Seejärel teha restart kas telefonist vastava ekraaninupu abil või arvutist käsuga adb reboot.

Kui kõik toimib, järgneb juba üsna tavapärane Androidi/LineageOSi seadistus – helin, sõrmejälg, ekraanilukk, F-Droid tarkvara jaoks jms. Esmamulje järgi väliseid muutusi eelmise, 16. versiooniga võrreldes väga ei täheldanudki.

Kui Google’it kasutada (põhimõtteliselt saab ka ilma – esialgu on minimaalne paigaldus kalendri kasutamiseks jäänud, aga piisava ajaressursi korral panen Kakupessa kalendriserveri ja viskan Google’i telefonist välja), tuleks igaks juhuks seaded üle käia ja kogu infokogumine minimeerida. Ja muidugi tasub telefon krüpteerida – vastava valiku leiab turvaseadete alt. Võtab paar tunnikest aega, aga käib üldjuhul automaatselt (aku peab olema peaaegu täis, muidu ei lubata krüpteerima hakata; vahepeal küsitakse alguses korra ja lõpupoole veel paar korda lukustusmustrit või -parooli).

Järgmine, juba märksa suurem ettevõtmine on kogu Kakupesa serverisüsteemi väljavahetamine. Uus riistvara, virtualiseerimine, uus süsteem, muudatused teenustes – seega tegemist (ja õppimist!) jätkub ilmselt piisavalt.

Kurjad kaksikud

9. juuni 2020

Viimasel nädalal on maailmas tõsiselt lahti pääsenud põrgulike kaksikute paar – Kurjus ja Rumalus.  Ajavad inimesi arust ära, sunnivad neid omaenese pesa reostama, teiste asju varastama ja lõhkuma, ajuvabasid loosungeid röökima ja omaaegsete hungveipingide kombel kaasinimestele näidispoomisi korraldama.

Siinmail tegutses tõsisemalt mõnda aega üksnes teine. Kahjuks jõudis viimaks ka esimene Lihulasse kohale.

Tõsine absurd

6. juuni 2020

Sattusin eile õhtul päris pikalt Breitbarti portaali lugema. Sain päris korraliku raputuse – eestlasena polnud mul seni vist täit aimu, kuivõrd katki tänane USA ühiskond seestpoolt ikkagi on ning et seal on erinevaid nupust nikastanud poliittegelasi pea sama rohkesti kui siinpool lompi (eriti just neid vasakpoolsemaid). Seni oli ilmselt säilinud vana aja arusaam padukapitalismist ja “Ameerika unelmast” – isegi veel mõne aasta eest põgusalt Vegases nähtu ei suutnud seda ümber ajada.

Võimalik, et USA puhul hakkab lähiaastatel korduma Lõuna-Aafrika stsenaarium suuremas ulatuses – rahvusvahelisel skaalal oleks see muidugi tõsine probleem, kuna Hiina ja Venemaa pääseks vabamalt laamendama ja Lääne-Euroopa mannetus läheks veel suuremaks.

Kui asi poleks nii kurb, ohtlik ja taas kord puhtakujuline võimumäng, võiks seda kõike vaadata kui absurditeatri tipptaset – ei kujutagi ette, kui tainas peab üks kahejalgne olema, et näha mistahes ühiskondliku probleemi lahendust omaenese elukeskkonna mahapõletamises (2007. aastal siinmail kioskist tampoonivargusega kuulsaks saanud ekskokk Ženja oli sealsete kõrval ikka poisike). Meenub idamaine absurdilugu vanamehest, kes endamisi hakkas arutlema, milleks tal eri kehaosi vaja on – lõpuks jõudis, khm, keradeni. Leidmata neil otsest otstarvet, otsustas vana need eemaldada…

Midagi head leidsin siiski ka: õppisin ära uue termini “blamethrower” ning leidsin viite James Finn Garneri raamatutele. Netis leidus neist ühe PDF “Poliitkorrektsete unejuttudega” – olles oma tund aega pööraselt naernud feministist Punamütsikese (kes ütles hundile “I find your sexist remark offensive in the extreme”), seitsme paduenesekindla ja ülimalt keskkonnateadliku tööpõlgur-pöialpoisi (“We are towering in spirit and so are giants among the men of the forest”) ja muude geniaalselt nihkesse keeratud muinasjutukuulsuste üle, läksin Krisosse ja tellisin kogu kupatuse paberil ära (muuhulgas on saadaval ka jõululugu nasaalselt võimekast põhjapõdrast Rudolfist!). Teinekord hea mõnele noorele naiivikule nina alla panna.

Semestrile joon alla

5. juuni 2020

Puhkus algab küll alles ülejärgmisest nädalast, nii et nädal tuleb veel tööd teha (tööl käimine on endiselt aukudega), aga õppetegevusele võib selleks korraks joone alla tõmmata. Just lõppesid viimased kaitsmised, mida sai peale hommikust viimast eksamipäeva ülekandest vaadatud.

* Eestikeelne ITSPEA – alustas ca 110, lõpetas 100 ringis. Algusest peale e-kursus, seega pandeemiaga ei muutunud praktiliselt mitte midagi – peale eksami, mis tuli ainult kirjalikku vormi viia ja distantsilt teha. Aga tundus, et rahvas jäi rahule. Natuke kahju, et mõningate eriarusaamade tõttu see kursus enam analüütikute magistrikavas ei jätka (praktika näitas taas, et paljud teemad on seal õppekavas varasemast täiesti katmata) – aga nad võivad soovi korral läbi vabaõppe tulla, kuna kaugõppele jätkub see kursus ka edaspidi.
* Ingliskeelne SPEAIT – alustas ca 50, lõpetas 43. Hea tulemus, arvestades kannapööret kursuse keskel – see pidi algselt olema tavaline kontaktkursus (alguses ainult loengud, teisel poolsemestril lisaks ka iganädalased seminarid). Peale 6. loengut tuli aga reede. 13. märts – kogu kupatus tuli viia üle eestikeelse kursusega sarnasele mudelile.  Väiksemaid kobistamisi oli ja mõned kodanikud kadusid ära, aga üldiselt jätkus asi distantsilt edukalt ka pärast mitmete tegelaste kojusõitmist.
* Lõputööd – viimaks jäid alles üks analüüsi magistrant ning seitse diplomi- ja bakalaureusetööd (neli küberturbe tudengit, kaks adminni ja üks arendaja). Bilanss: kaks “viit”, viis “nelja” (sh magistritöö) ja üks “kolm”. Suht viisakas (koguseisu võib näha siin).

Negatiivse poole pealt: kaks välistudengit kirjutasid töö valmis ja andsid sisse (= kulutasid kõvasti Kaku aega) ning põrusid siis ühe programmeerimisaine järeletegemisega. Mõlemad pärinevad samast maailmanurgast.  Mõtlemise koht…

Süsadminnid!

4. juuni 2020

Nad tegutsevad jälle. 😀